30 juuli jätk ja edasi tegemisi umbes nädalajagu :)

Vegeteerisime siis teeääres, keegi meid aidata ei osanud. Kenneth arvas, et äkki meil siiski kuumenes auto üle. No nii blondid me ka ei ole, et ei oska temperatuuri vaadata.
Andu ei saanud ka aidata telefoni teel, mis ju elementaarne... kes ka oskaks, kui naisterahvas jahvatab kollasest helikopterist armatuuril (hea küll see ju mootori tuli). No pold viga, tõstsime kapoti üles ja hakkasime oma tohutult tarkade peadega uudistama :D
Kui siis hakkas robinal autosid seisma jääma. Meil oli ju kaevandus kõrval :P
Ja siis üks ilus poiss rastapatsidega püüdis autot parandada tulutult.
Ütles, et sädet ei ole ja ilmselt on probleem suurem, ning seda ei ole võimalik kõrvaldada maanteel.
No mis siis ikka, õnneks oli pudel viskit autos. Nii me siis võtsime paar mehist klõmakat otse pudelist ja sättisime ennast maantee äärde magama.
Hommikul hakkasime jalutama Dampieri poole. Õnneks auto lagunes mitte just väga kaugel.
Uurisime tanklast, et kas ehk on külas ka autode teenindust, kuid kahjuks polnud muttigi.
Läksime siis randa ja taevale tänu oli seal ikka veel shotlane oma katkise bussiga.
Ta tuli kaasa meiega ja hakkas autot vaatama, paraku jah, viga oli suurem, nimelt jagaja rihm oli ennast katki tõmmanud.
Teeääres olles peatus üks maastur, see oli shotlase tuttav... käib tavaliselt oma koeri rannas jalutamas.
Tema võttis meid sleppi ja parkis meid ranna parklasse katkise bussi kõrvale.
Shotlane lubas suure suuga meie auto korda teha. Nokkis mootori laiali, meie seda näha ei tahtnud, seega tõmbasime päevitama.
Päev veeres õhtusse ja jalad viisid meid kohalikku baari, kuna seal töötas üks eesti tibi. Tema lubas meile suure suuga teha tasuta kokteili, mis tähendas siiski, et maksime 6 kohalikku raha ühe viina shoti eest, mille asemel saime vähemalt 3 shotti ja värviks mahla ja seda ca 0,5 liitrisesse lährisse. Pole paha.
Õhtu edenedes märkasime, oh sa püha peetrus, baaris olid samad noormehed, kelle pärast me Dampieri üldse hakkasime sõitma. Juudake, me rääkisime kogu loo, mille peale poisid olid shoki äärel. Nemad arvasid, et me oleme uhked ja meil ei kõlvanud nendega õhtusöögile minna.
Üks kutsujatest oli Con ja teine Glen. Järgmisel päeval Glen lendas Perthi ja tema uje sõber Con jäi meil silma peal hoidma. Muud laupäeval ei toimunud, kuna võtsime taas päikest, sest Dampieris pole muud teha.
Kodu rand ju kena... tsekake orksi pilte :D
Järgmine päev oli tegus. Võtsime hommikul taaskord päikest, kui tuldi välja ideega, et tüdrukud peaksid nägema Point Samsoni ilusid ja võlusid. No miks mitte. Meil oli ju sõiduriistaks keskmiselt suur truck.
Õhtul olime masenduses oma sita elu pärast. Läksime kahekesi randa, panime teki maha ja viskasime selili, ning vahtisime taevasse, et langeks mõni täht, et saaks enesele edulisemat elu soovida.
Neid langes mitukümmend.
Kui siis äkki taskulambi vilkudes hakkas keegi meie poole tulema.
Noooh, mis siis ikka, ootasim, kunas võõrad pärale jõuavad. Kui siis kaks noormeest teatasid, et teil on ju auto katki, nüüd lähme KOHE ja vaatame mis sellel siis viga on.
Meie irvitasime ja ütlesime, et nüüd pimedas on küll õige aeg seda teha.
No ega keegi ei teindki muud, kui korraks kapoti lahti, sama kiiresti käis see kinni ja öeldi, et tulge parem nüüd meie seltsi jooma. Labane viis naiste ärarääkimiseks :P
Nimelt oli meie parklasse kolinud 4 suurt rekkat pluss kaks rekkade juhtautot. Pidu oli teises nurgas täies hoos. Lõke juba lõõmas, puldelid kolksusid ja muusika mürtsus.
Meid pandi toolidele istuma ja suruti kätte Jack Danielsi kokteilid.
Ja nii seda Jack voolas meie väikestest kõridest... kuniks stopp... otsa sai.
Poisid pold kadedad ja tellisid takso koos uue kastiga, et meil kurb ei oleks. Mida rohkem poisid jõid, seda vihasemaks said nad Gordoni peale, kuna see töllakas lammutas meie mootori laiali ja meie ei teadnud 2 päeva hiljem, et ta seda enam kokku ei pannudki. Mootori kattis ajalehtedega kinni. Päris ohtlik värk, kuna liiva meil siin lendab laias kaares pidevalt.
Olime isegi üdini solvunud. Finaal oli see, et poisid võtsid meie auto ja lükkasid selle trackide vahele ja ütlesid, et nüüd on teie auto ja teie kaitstud. Hiljem loobiti Gordoni bussi kividega ja taheti noaga kummid läbi lõigata. Õnneks saime jaole. Päris piinlik oli.
Mina läksim magama nii 2-3 aegu. Jätsin Elinale ukse lahti, et ta sisse pääseks omalt poolt. Aga kus sa sellega kell 4 keset mu püha und ajas üles mind rekkamees, kes kukkus mind moosima, et ma ikka rekkas võiks magada. No kurat. Ütles veel, et sõbranna olla mõtte heaks kiitnud. Sellega nad tõestasid, et kõik rekkamehed üle maailma on parajalt kiimas nagu märtsi jänesed.
Noh ega see ka meile ju üllatusena ei tulnud.
Kell oli pool 5, kõik magasid väljaarvatud Elina ja kaks rekkameest. No nii, pidu täies hoos, röögiti, sigatseti veel veidi Gordoni bussi kallal ja lasti rekka signaali, mis ei ole teps vaikne.
Üks rekkamees ei olnud veel nende pundist, see küll magada ei saanud.
Hommikul aeti taas mind üles uued tuuled, läheks võtaks rekkale veose peale??? No kurja, kohvi toodi ka, mis siis ikka. Ajasin ennast jalule ja kahmasin lähritäie kohvi ja istusin rekkasse (see oli normaalne meesterahvas, tema ei püüdnud meile oma jutuga püksi ronida). Elina ilmus 6 aegu unne aga mina juba 7 ärkasin, seega Elina jäi magama ja mina läksin veosele järgi. Pakkus veel, et äkki ma tahaks seda rekkat ka linnas proovida, et istugu ma nüüd rooli. Loomulikult ma pold nõus, siinsed masinad ju nii suured, ma oleks terve Dampieri kaasa võtt.
Mind toodi nii 9-10 aegu tagasi ja siis oli Elina silmad vidukil üleval juba ja ikka vines.
Meil oli nii paha olla ja masendus oli hiigellik, kuna ikka juba mitu päeva Dampieris ja mitte mingit arengut ei toimu ja katkine auto seisab endiselt parklas. Lootsime, et see jääb viimaseks päevaks siin, kuna esmaspäev oli riiklik püha ja ei saanud kellegagi kontakti. Olime veetnud katkises autos juba 4 ööd. Rahad olid täiesti nullis ja tööd ka ei paistnud kuskilt. Täielik kaos.
Üks rekkamees jäi meile veel seltsi, kuna tema veos ei olnud Port Hedlandis valmis saanud. Tema oli see, kes ei kuulunud teise seltskonda ja tema oli äärmiselt sümpaatne abielumees.
Hoidis meie tuju alati üleval röökides nalju ja mängides lolli muusikat.
Siit teile paar naljanädet: Miks kannavad indialannad täppi kahe kulmu vahel? Loomulikult selleks, et näha kuhu kuul lasta :D:D:D
Kui hindut näed, siis suru kätt, sedasi näeb kaua ta aussis on olnud, nimelt kui sõrmed on krõnksus, siis ilmselt on just saabunud illegaalina paadi äärest kinni hoides :D:D:D
Ja me kuulasime päevotsa sellist jura :P
Rekkamees tõi meile süüa ka – kala ja friikartuleid.
Päev oli masendav ja vähem masendav.
Seoses päikesega kinkis rekkamees meile autosse veel päikesekaitse esiklaasile, et me saaks rahus magada ja vegeda niisama.
Tänuväärt värk.
Hommik oli tegus. Otsisime telefoniraamatust numbreid, et kes meile treiku rendiks, et saaksime auto peale panna ja viia kuskile, kus protsess hakkaks toimuma.
Saime teada, et treiku päeva rent maksab 200AUD, pluss jagajarihm 120AUD ja töötund 135AUD ja tüüle kuluv tundide arv 4. Nüüd liitke see kõik kokku ja korrutage 9ga. Jajah, ise ka nutsime peaaegu.
Õnneks olime kandnud Moorast lahkudes Eesti kontole maksude tarbeks raha nii 1000 AUDi kahepeale.
Treikust loobusime koheselt, liigne luksus, muidu Con oleks selle oma rekkale järgi võtnud (sleppida ta ei saanud, kuna ta poleks meid peeglitest näinud). Lootsime, et vanamees, kes meid randa sleppis, slepib meid ka linna. Teadsime, et ta tuleb, kuna ta käib iga jumala päev meid vaatamas ja oma aeda elama kutsumas.
Tema tütar on politsei muideks :D
Ka politsei käis meid vaatamas, et kas meil ikka kõik ok ja me võiks tema aeda kolida :D
Vanamees tuligi ja me kurvalt teatasime, et meid vaja sleppida linna. Austraallased on ju põdejad ja ega ka tema kohalikust rahvas ei erine. Auto nii köss ja aku ka otsas oli, mootor juppideks ja pidurid ei tööta ju korralikult ja samut ka rool ja kõigele krooniks peaks blond rooli istuma :D Mõelge nüüd ise, pole ju ahvatlev, kui omal veel uus maastur.
Elistas siis vana oma tütrele ja uuris, et kas see slepitamine üldse seaduslik on. On küll aga politseist tütar arvas, et meile lastakse teepeal kuulid pähe, kui me seal venima hakkame.
Meie lootused olid kildudeks ja arvasime, et nüüd küll piir, siia me jääme. Käisime isegi baaris töökohale aplikatsioone täitmas.
Siis tegime Dampierile tiiru peale, läksime poodi, ostsime ühe saia ja allahinnatud steiki ja läksime koduranda küpsetama (meil siin ju need barbeque kohad, gaasiga käivad tööle ja puha).
Õhtul saime rekkamehelt paar õlle, olime õnnelikud, sest ise ei jaksanud enam ka mitte odavat veini osta.
Hiljem sai veel meie ühele usklikule sõbrale mure räägitud seoses slepiga. Tema teatas, et miks te kohe ei öeld, ma oleks juba enne teid ära sleppinud. Aga tal pole lube ja me mõtlesime, et liiast on selline teene palumine.
Nüüd oli puudu köis. Teadsime, et Gordonil on see olemas. Aga Gordoni möla ei jaksa ükski hing kuulata.
Elina ohverdas ennast 30 minutiks, kuulas möla ja oligi köis käes.
Lootsime õhkõrnalt, et see 6 öö Dampieri rannas on viimane, saaks ainult Karrathasse tagasi ja kibekiirelt võiks töö leida.
Saabus järgmine päev – Kolmapäev, 5 august! August tuli August ja asjad hakkasid liikuma. Hommikul 9 aegu hakkas Rob meid sleppima, kui ilmnes tõsiasi, et tema auto aku on tühi. Tol hetkel pidime me minestama. Sest enne seda veel lahkus meie sõber rekkamees ja küsis veel üle, et kas tüdrukutega kõik OK ja lubate nad ära viia, et tema hing oleks rahul ja ta saaks rahulikult minna koju, kuna ta veos pold valmis ja seda poldki vaja.
Lubati. Õnneks saabus meie kaitseingel Con ja tolleks hetkeks oli ka Robi auto aku ennast taastanud.
Kõis pandi järgi ja mina juba värisesin, sest ma pole eluski slepitav olnud ju. Aga seda ma ei öelnud, kaval, mis.
Ja kui siis teatati, et köis on liiga peenike ja Elina on ainult lisaraskuseks, siis pandi ta Coni autosse. Tol hetkel mõtlesin, et minestan kohe teist korda.
Sleppimine läks ludinal, sõitsime 90 alas 80-ga ja keegi isegi ei kurjustanud.
Minibuss, mina sleppis meie Toyotsiga ja minu taga veel kaitseingel rekkaga. Nii kolonnis sõitsime Toyota esindusesse!!! Saate aru, esindusse oli vaja viia 88 aasta Camry :D
Kohale jõudes läks Rob kontorisse, kust saadeti ta kuupeale ja öeldi, et broneeringut ei ole ja ajad on täis. Nüüd oli teine või sajas hetk nutma hakata. Rob arvas, et õigem oleks meil minna rääkima.
Me teadlikult panime ka üpris avara dekolteega pluusid, igaksjuhuks. No see tuligi kasuks. Poisid ütlesid, et pole viga selle broneeringuga, kuigi oleme fully-booked, teeme teie auto paari päevaga korda, ainult Perthist ona vaja tellida rihm. Samal ajal saime Shelf Cleaningust kõne, et kell 4.30 on meid tarvis tööle saada.
See oli õnnis moment. Tundus, et elu on jälle jonksus aga no mitte kauaks. Tuli teine kõne ja öeldi, et vaja on ainult Dorritit. Jamad lood. Pakkisime autost oma seljakotid tavaariga ja võtsime kaasa ka telgi.
Õnnks saime jätta kotid Kennethi juurde hoiule kuni töö otsas.
Mina tegin 4 tundi tööd (koristaja tööd, paar officet lakkusin puhtaks).
Elina pidi igavusse surema, ta vegeteeris pargipingil kõikseaeg ja vahest sõnumineeris mulle.
Kell 10 lõpetas Kenneth töö ja siis saime oma kotid ka kätte.
Hakkasime siis 5km karavani pargi poole jalutama oma 100 kiloste kottidega.
Ja kell oli juba ca 11 õhtul ja mul paluti tööle minna kell 7, auto pidi mind ootama sel ajal linnas tanklas.
Siin pole kombeks inimesi peale võtta teeäärest, seega jalutasime nagu jobud ja ainukeseks saatjaks olid meesterahvaste labased kommentaarid ja viled... seda kõike möödasõitvatest autodest. How sick is that? :D Jõudsime käia umbes 2km, kui valdas sitt enesetunne suurest raskusest, mõtlesime, et taipohh, paneme telgi siia samma teeäärde üles.
Kui siis äkki peatus vana nirakas mikrobuss, sees kaks paar saksa backersit, küsisid mõstva näoga, kas tahate küüti.
No loomulikult, nagu issanda õnnistus.
Karavani office oli suletud. Meie otsisime pimedas vaba telkimiskoha ja panime telgi üles. Ausad, nagu me oleme, jätsime neile kirja, et kui ärkame, siis maksame :P
Mina ärkasin 5.30 ja hakkasin kella 6 kanti jalutama linna. Kell 6.40 olin tanklas, passisin seal 30 min, kui tuli kõne, et sorry aga me hilineme. No okei siis. 20 minuti pärast tuli teine kõne, et vabandust, see oli viga ja sa ei pea täna töötama. Mine vittu (vabandust aga need olid mu mõtted, käisin ju 5km jala tanklasse, siis ootasin teine 50min ja siis põrutasin veel 5km tühja koju tagasi.
Elina oli üllatunud mind kell 8.30 ajal nähes. Milline hommiku-une raiskamine.
Maksime oma 3 karavani ööd.
Hiljem jalutasime taas linnapoole. Oli veel 1km käia, kui meid võtsid peale vanapaar karavanipargist. Olime jube väsinud, sest päike paistis lagipähe. Istudes autosse, kus oli konditsioneer, läksime läbimärjaks. Higistasime nagu emised tagaistmel, päris rõve.
Läksime Toyotasse, kuna unustasime telgikatte autosse. Eelmine öö oli telgi katteks tekikott. Me oleme vahest nagu paar parajat downihaiget. Jõudes Toyotasse, ütles noormees, et katsub enne nädala lõppu meie autoga joonde saada. Tohutu õnn. Telgi katet haarates jäid ise meie pihku ka kleidid... minikleidid. Kuradi tibid, omal pole raha ega elugi, ikka vaja mini selga ajada. Aga no äkki aitab elu taastamisel.
Läksime shoppama... loomulikult allahinnatud kaupa jälle. Õnneks olid saadavad odavad kana jalad. Maksid ca 2,5 AUDi kilo.
Tagasijõudes hakkasime omale süüa tegema, kui siis äkki lakkas grill töötamast. Juudake küll. Aga nagu ikka on siin head inimesed, kes tahavad meid aidata. Seekord saime gaasipliidi ja panni kasutada suisa.
Aga ikka jäid kana jalad tooreks. Suured grillmeistrid.
Seega sõime pooltoorest kana... aga parem varblane peos, kui tuvi katusel.... või nälg majas või siis parem toores koib käes, kui nälg majas – uus Eesti vanasõna.
Pool tundi hiljem pakkus vanapaar meile veini, kuna vein ei köitnud, ütlesime viisakalt ei. No ja see maksis meile kurjalt hiljem, kuna noormehed pakkusid meile viskit, siis vanapaari juures olles olime sunnitud ei ütlema ka neile. Kurat võtaks.
Kerisime magama üsna pea, kuna keelekastele ei öeldud ja köitvat seltskonda ka polnud.
Järgmine päev vegesime terve päev basseini ääres, meil ju nii äss karavanipark, et palmidega bassein ka olemas.
35AUD maksab öö, seda maksame juba krediitkaartidega, kuna taskus augud.
Saime teada, et auto ilmselt enne esmaspäeva valmis ei saa.
Selle peale saime tigedaks, seega jalutasime linna gooni järgi (häälda kuun, see on raipodav vein). Me olime tänulikud veel informatsiooni eest, et meil tegelikult eksisteerib ka siinkandis 24h lahtiolev pood, millest meil pold aimugi... no see-eest on ju trenn hea nii 10km päevas vanitsida – loll pea on jalgade nuhtlus.
Tagasi jõudes jõime ennast meeldivalt vindiseks sellest goonist. No pold palju vajagi.
Eilne noormees, kes pakkus viskit, on ilmselt üdini solvunud meie peale, et me uhkelt ei ütlesime viskile. Nüüd ei öelnud teregi meile. Päris sitt :P
Õhtul kell 10 saime Shelfist (see on koristusfirma, kus tööd anti) mõlemad kõne, mina enne, pakuti järgmiseks päevaks tööd. No pekki, andke siis. Seekord ma ütlesin, et pick-up peab olema karavani pargist, et mina enam kellegi vigade pärast 10km tühja ei tõmble.
Siis Elina, küsiti kas oled enne tööd teinud selles firmas. Elina vastas eitavalt, noh saadeti ta siis pehmelt öeldes perse.
No andku võimalus siis, lollid. Kuidas siis tööd peab saama?
No nii see asi jäi. Lubasid ainult mulle järgi tulla.
Hambad pestud ootasin hommikul kell 7 autot, ootasin 30 minutit, närv oli süsimust. Isegi mööda minevad karavanielanikud pakkusid mulle küüti, vastasin eitavalt ja ütlesin, et firma tuleb ise mulle järgi.
Lõpuks helistasin ja uurisin, et mis värk on. Selgus, et mind ei ole vaja ja eile unustati helistada. No kena küll. Ilus orgunn selles firmas, not bad at all.
Firmas helistas mulle lõpuks supervisor (Neil, kellega Kennu läbi saab), sellel olid süümekad teiste tegemata töö pärast. Küsis, et kas ma tööd ikka tahaks täna teha. No loomulikult! Me pole elus nii vaesed old.
Tuli siis lõpuks kell 9 mulle järgi. Mõeldi mulle niisama töö välja, et tehu ma prügikastide angaar korda. Tegutsesin seal, siis paluti appi neis kuradi prügikaste ka pesema. Sain tuttavaks uue kolleegiga, kelleks 30 aastane Jason. Pesime koos survepesuriga prügikaste, lõpuks tuli aednik, kelle sõnu ma kunagi ei unusta vist ja see pilk... neiu, otsi omale uus normaalne töö :D:D:D
Poole tööpealt helistati, et auto on valmis, nihelesin juba ja küsisin Jasonilt, et mis kellani ma pean töötama. Ta arvas, et 3ni ikka. Küsisin, et kaua Toyota lahti on, et vaja saada auto kätte. Jason viskas prügikasti kus kurat ja ütles, et toome kohe selle ära siis. Milline õnn. Hea kolleeg.
Esiteks sõitsime karavani parki, kuna vaja oli Elina pangakaarti, et maksta selle kauni lõbu eest.
Elina kaardiga polnud mul probleemi maksmisel, keegi dokumenti ka ei küsinud.
Elina oli unine ja veges bassu ääres nagu ikka. Auto arve oli üllatav, oodatud 800 asemel oli 530. Pühade püss, elu lill.
Tööle naasedes tabas shokk, pidime minema ja tooma meie bussi ära , mind pandi mikrobussi rooli ja öeldi, et sõida, meil on vaja teada kuidas sa juhtida oskad. No perse küll, kena katsetus.
Pidurid on nii äkilised nendel, olin nagu jobu, natuke närvis ka.
Kõik sujus lepase reega. Kell 3 lõpetasin tööpäeva. Hea kolleeg Jason läks officisse ja küsis, et miks on saanud tööd ainult üks neiu?
Õhtul tuli meile külla ka Kenneth, ütles, et nii hea on vanas kodus olla.
Lupard jäi meie telki elama nii 2ks ööks. Ruumi ei olnud palju telgis aga viga polnud.
Nii hea on olla jälle omada tervet autot ja ometi oli ka koht, mida sai kutsuda koduks.