30 juuli jätk ja edasi tegemisi umbes nädalajagu :)

Vegeteerisime siis teeääres, keegi meid aidata ei osanud. Kenneth arvas, et äkki meil siiski kuumenes auto üle. No nii blondid me ka ei ole, et ei oska temperatuuri vaadata.
Andu ei saanud ka aidata telefoni teel, mis ju elementaarne... kes ka oskaks, kui naisterahvas jahvatab kollasest helikopterist armatuuril (hea küll see ju mootori tuli). No pold viga, tõstsime kapoti üles ja hakkasime oma tohutult tarkade peadega uudistama :D
Kui siis hakkas robinal autosid seisma jääma. Meil oli ju kaevandus kõrval :P
Ja siis üks ilus poiss rastapatsidega püüdis autot parandada tulutult.
Ütles, et sädet ei ole ja ilmselt on probleem suurem, ning seda ei ole võimalik kõrvaldada maanteel.
No mis siis ikka, õnneks oli pudel viskit autos. Nii me siis võtsime paar mehist klõmakat otse pudelist ja sättisime ennast maantee äärde magama.
Hommikul hakkasime jalutama Dampieri poole. Õnneks auto lagunes mitte just väga kaugel.
Uurisime tanklast, et kas ehk on külas ka autode teenindust, kuid kahjuks polnud muttigi.
Läksime siis randa ja taevale tänu oli seal ikka veel shotlane oma katkise bussiga.
Ta tuli kaasa meiega ja hakkas autot vaatama, paraku jah, viga oli suurem, nimelt jagaja rihm oli ennast katki tõmmanud.
Teeääres olles peatus üks maastur, see oli shotlase tuttav... käib tavaliselt oma koeri rannas jalutamas.
Tema võttis meid sleppi ja parkis meid ranna parklasse katkise bussi kõrvale.
Shotlane lubas suure suuga meie auto korda teha. Nokkis mootori laiali, meie seda näha ei tahtnud, seega tõmbasime päevitama.
Päev veeres õhtusse ja jalad viisid meid kohalikku baari, kuna seal töötas üks eesti tibi. Tema lubas meile suure suuga teha tasuta kokteili, mis tähendas siiski, et maksime 6 kohalikku raha ühe viina shoti eest, mille asemel saime vähemalt 3 shotti ja värviks mahla ja seda ca 0,5 liitrisesse lährisse. Pole paha.
Õhtu edenedes märkasime, oh sa püha peetrus, baaris olid samad noormehed, kelle pärast me Dampieri üldse hakkasime sõitma. Juudake, me rääkisime kogu loo, mille peale poisid olid shoki äärel. Nemad arvasid, et me oleme uhked ja meil ei kõlvanud nendega õhtusöögile minna.
Üks kutsujatest oli Con ja teine Glen. Järgmisel päeval Glen lendas Perthi ja tema uje sõber Con jäi meil silma peal hoidma. Muud laupäeval ei toimunud, kuna võtsime taas päikest, sest Dampieris pole muud teha.
Kodu rand ju kena... tsekake orksi pilte :D
Järgmine päev oli tegus. Võtsime hommikul taaskord päikest, kui tuldi välja ideega, et tüdrukud peaksid nägema Point Samsoni ilusid ja võlusid. No miks mitte. Meil oli ju sõiduriistaks keskmiselt suur truck.
Õhtul olime masenduses oma sita elu pärast. Läksime kahekesi randa, panime teki maha ja viskasime selili, ning vahtisime taevasse, et langeks mõni täht, et saaks enesele edulisemat elu soovida.
Neid langes mitukümmend.
Kui siis äkki taskulambi vilkudes hakkas keegi meie poole tulema.
Noooh, mis siis ikka, ootasim, kunas võõrad pärale jõuavad. Kui siis kaks noormeest teatasid, et teil on ju auto katki, nüüd lähme KOHE ja vaatame mis sellel siis viga on.
Meie irvitasime ja ütlesime, et nüüd pimedas on küll õige aeg seda teha.
No ega keegi ei teindki muud, kui korraks kapoti lahti, sama kiiresti käis see kinni ja öeldi, et tulge parem nüüd meie seltsi jooma. Labane viis naiste ärarääkimiseks :P
Nimelt oli meie parklasse kolinud 4 suurt rekkat pluss kaks rekkade juhtautot. Pidu oli teises nurgas täies hoos. Lõke juba lõõmas, puldelid kolksusid ja muusika mürtsus.
Meid pandi toolidele istuma ja suruti kätte Jack Danielsi kokteilid.
Ja nii seda Jack voolas meie väikestest kõridest... kuniks stopp... otsa sai.
Poisid pold kadedad ja tellisid takso koos uue kastiga, et meil kurb ei oleks. Mida rohkem poisid jõid, seda vihasemaks said nad Gordoni peale, kuna see töllakas lammutas meie mootori laiali ja meie ei teadnud 2 päeva hiljem, et ta seda enam kokku ei pannudki. Mootori kattis ajalehtedega kinni. Päris ohtlik värk, kuna liiva meil siin lendab laias kaares pidevalt.
Olime isegi üdini solvunud. Finaal oli see, et poisid võtsid meie auto ja lükkasid selle trackide vahele ja ütlesid, et nüüd on teie auto ja teie kaitstud. Hiljem loobiti Gordoni bussi kividega ja taheti noaga kummid läbi lõigata. Õnneks saime jaole. Päris piinlik oli.
Mina läksim magama nii 2-3 aegu. Jätsin Elinale ukse lahti, et ta sisse pääseks omalt poolt. Aga kus sa sellega kell 4 keset mu püha und ajas üles mind rekkamees, kes kukkus mind moosima, et ma ikka rekkas võiks magada. No kurat. Ütles veel, et sõbranna olla mõtte heaks kiitnud. Sellega nad tõestasid, et kõik rekkamehed üle maailma on parajalt kiimas nagu märtsi jänesed.
Noh ega see ka meile ju üllatusena ei tulnud.
Kell oli pool 5, kõik magasid väljaarvatud Elina ja kaks rekkameest. No nii, pidu täies hoos, röögiti, sigatseti veel veidi Gordoni bussi kallal ja lasti rekka signaali, mis ei ole teps vaikne.
Üks rekkamees ei olnud veel nende pundist, see küll magada ei saanud.
Hommikul aeti taas mind üles uued tuuled, läheks võtaks rekkale veose peale??? No kurja, kohvi toodi ka, mis siis ikka. Ajasin ennast jalule ja kahmasin lähritäie kohvi ja istusin rekkasse (see oli normaalne meesterahvas, tema ei püüdnud meile oma jutuga püksi ronida). Elina ilmus 6 aegu unne aga mina juba 7 ärkasin, seega Elina jäi magama ja mina läksin veosele järgi. Pakkus veel, et äkki ma tahaks seda rekkat ka linnas proovida, et istugu ma nüüd rooli. Loomulikult ma pold nõus, siinsed masinad ju nii suured, ma oleks terve Dampieri kaasa võtt.
Mind toodi nii 9-10 aegu tagasi ja siis oli Elina silmad vidukil üleval juba ja ikka vines.
Meil oli nii paha olla ja masendus oli hiigellik, kuna ikka juba mitu päeva Dampieris ja mitte mingit arengut ei toimu ja katkine auto seisab endiselt parklas. Lootsime, et see jääb viimaseks päevaks siin, kuna esmaspäev oli riiklik püha ja ei saanud kellegagi kontakti. Olime veetnud katkises autos juba 4 ööd. Rahad olid täiesti nullis ja tööd ka ei paistnud kuskilt. Täielik kaos.
Üks rekkamees jäi meile veel seltsi, kuna tema veos ei olnud Port Hedlandis valmis saanud. Tema oli see, kes ei kuulunud teise seltskonda ja tema oli äärmiselt sümpaatne abielumees.
Hoidis meie tuju alati üleval röökides nalju ja mängides lolli muusikat.
Siit teile paar naljanädet: Miks kannavad indialannad täppi kahe kulmu vahel? Loomulikult selleks, et näha kuhu kuul lasta :D:D:D
Kui hindut näed, siis suru kätt, sedasi näeb kaua ta aussis on olnud, nimelt kui sõrmed on krõnksus, siis ilmselt on just saabunud illegaalina paadi äärest kinni hoides :D:D:D
Ja me kuulasime päevotsa sellist jura :P
Rekkamees tõi meile süüa ka – kala ja friikartuleid.
Päev oli masendav ja vähem masendav.
Seoses päikesega kinkis rekkamees meile autosse veel päikesekaitse esiklaasile, et me saaks rahus magada ja vegeda niisama.
Tänuväärt värk.
Hommik oli tegus. Otsisime telefoniraamatust numbreid, et kes meile treiku rendiks, et saaksime auto peale panna ja viia kuskile, kus protsess hakkaks toimuma.
Saime teada, et treiku päeva rent maksab 200AUD, pluss jagajarihm 120AUD ja töötund 135AUD ja tüüle kuluv tundide arv 4. Nüüd liitke see kõik kokku ja korrutage 9ga. Jajah, ise ka nutsime peaaegu.
Õnneks olime kandnud Moorast lahkudes Eesti kontole maksude tarbeks raha nii 1000 AUDi kahepeale.
Treikust loobusime koheselt, liigne luksus, muidu Con oleks selle oma rekkale järgi võtnud (sleppida ta ei saanud, kuna ta poleks meid peeglitest näinud). Lootsime, et vanamees, kes meid randa sleppis, slepib meid ka linna. Teadsime, et ta tuleb, kuna ta käib iga jumala päev meid vaatamas ja oma aeda elama kutsumas.
Tema tütar on politsei muideks :D
Ka politsei käis meid vaatamas, et kas meil ikka kõik ok ja me võiks tema aeda kolida :D
Vanamees tuligi ja me kurvalt teatasime, et meid vaja sleppida linna. Austraallased on ju põdejad ja ega ka tema kohalikust rahvas ei erine. Auto nii köss ja aku ka otsas oli, mootor juppideks ja pidurid ei tööta ju korralikult ja samut ka rool ja kõigele krooniks peaks blond rooli istuma :D Mõelge nüüd ise, pole ju ahvatlev, kui omal veel uus maastur.
Elistas siis vana oma tütrele ja uuris, et kas see slepitamine üldse seaduslik on. On küll aga politseist tütar arvas, et meile lastakse teepeal kuulid pähe, kui me seal venima hakkame.
Meie lootused olid kildudeks ja arvasime, et nüüd küll piir, siia me jääme. Käisime isegi baaris töökohale aplikatsioone täitmas.
Siis tegime Dampierile tiiru peale, läksime poodi, ostsime ühe saia ja allahinnatud steiki ja läksime koduranda küpsetama (meil siin ju need barbeque kohad, gaasiga käivad tööle ja puha).
Õhtul saime rekkamehelt paar õlle, olime õnnelikud, sest ise ei jaksanud enam ka mitte odavat veini osta.
Hiljem sai veel meie ühele usklikule sõbrale mure räägitud seoses slepiga. Tema teatas, et miks te kohe ei öeld, ma oleks juba enne teid ära sleppinud. Aga tal pole lube ja me mõtlesime, et liiast on selline teene palumine.
Nüüd oli puudu köis. Teadsime, et Gordonil on see olemas. Aga Gordoni möla ei jaksa ükski hing kuulata.
Elina ohverdas ennast 30 minutiks, kuulas möla ja oligi köis käes.
Lootsime õhkõrnalt, et see 6 öö Dampieri rannas on viimane, saaks ainult Karrathasse tagasi ja kibekiirelt võiks töö leida.
Saabus järgmine päev – Kolmapäev, 5 august! August tuli August ja asjad hakkasid liikuma. Hommikul 9 aegu hakkas Rob meid sleppima, kui ilmnes tõsiasi, et tema auto aku on tühi. Tol hetkel pidime me minestama. Sest enne seda veel lahkus meie sõber rekkamees ja küsis veel üle, et kas tüdrukutega kõik OK ja lubate nad ära viia, et tema hing oleks rahul ja ta saaks rahulikult minna koju, kuna ta veos pold valmis ja seda poldki vaja.
Lubati. Õnneks saabus meie kaitseingel Con ja tolleks hetkeks oli ka Robi auto aku ennast taastanud.
Kõis pandi järgi ja mina juba värisesin, sest ma pole eluski slepitav olnud ju. Aga seda ma ei öelnud, kaval, mis.
Ja kui siis teatati, et köis on liiga peenike ja Elina on ainult lisaraskuseks, siis pandi ta Coni autosse. Tol hetkel mõtlesin, et minestan kohe teist korda.
Sleppimine läks ludinal, sõitsime 90 alas 80-ga ja keegi isegi ei kurjustanud.
Minibuss, mina sleppis meie Toyotsiga ja minu taga veel kaitseingel rekkaga. Nii kolonnis sõitsime Toyota esindusesse!!! Saate aru, esindusse oli vaja viia 88 aasta Camry :D
Kohale jõudes läks Rob kontorisse, kust saadeti ta kuupeale ja öeldi, et broneeringut ei ole ja ajad on täis. Nüüd oli teine või sajas hetk nutma hakata. Rob arvas, et õigem oleks meil minna rääkima.
Me teadlikult panime ka üpris avara dekolteega pluusid, igaksjuhuks. No see tuligi kasuks. Poisid ütlesid, et pole viga selle broneeringuga, kuigi oleme fully-booked, teeme teie auto paari päevaga korda, ainult Perthist ona vaja tellida rihm. Samal ajal saime Shelf Cleaningust kõne, et kell 4.30 on meid tarvis tööle saada.
See oli õnnis moment. Tundus, et elu on jälle jonksus aga no mitte kauaks. Tuli teine kõne ja öeldi, et vaja on ainult Dorritit. Jamad lood. Pakkisime autost oma seljakotid tavaariga ja võtsime kaasa ka telgi.
Õnnks saime jätta kotid Kennethi juurde hoiule kuni töö otsas.
Mina tegin 4 tundi tööd (koristaja tööd, paar officet lakkusin puhtaks).
Elina pidi igavusse surema, ta vegeteeris pargipingil kõikseaeg ja vahest sõnumineeris mulle.
Kell 10 lõpetas Kenneth töö ja siis saime oma kotid ka kätte.
Hakkasime siis 5km karavani pargi poole jalutama oma 100 kiloste kottidega.
Ja kell oli juba ca 11 õhtul ja mul paluti tööle minna kell 7, auto pidi mind ootama sel ajal linnas tanklas.
Siin pole kombeks inimesi peale võtta teeäärest, seega jalutasime nagu jobud ja ainukeseks saatjaks olid meesterahvaste labased kommentaarid ja viled... seda kõike möödasõitvatest autodest. How sick is that? :D Jõudsime käia umbes 2km, kui valdas sitt enesetunne suurest raskusest, mõtlesime, et taipohh, paneme telgi siia samma teeäärde üles.
Kui siis äkki peatus vana nirakas mikrobuss, sees kaks paar saksa backersit, küsisid mõstva näoga, kas tahate küüti.
No loomulikult, nagu issanda õnnistus.
Karavani office oli suletud. Meie otsisime pimedas vaba telkimiskoha ja panime telgi üles. Ausad, nagu me oleme, jätsime neile kirja, et kui ärkame, siis maksame :P
Mina ärkasin 5.30 ja hakkasin kella 6 kanti jalutama linna. Kell 6.40 olin tanklas, passisin seal 30 min, kui tuli kõne, et sorry aga me hilineme. No okei siis. 20 minuti pärast tuli teine kõne, et vabandust, see oli viga ja sa ei pea täna töötama. Mine vittu (vabandust aga need olid mu mõtted, käisin ju 5km jala tanklasse, siis ootasin teine 50min ja siis põrutasin veel 5km tühja koju tagasi.
Elina oli üllatunud mind kell 8.30 ajal nähes. Milline hommiku-une raiskamine.
Maksime oma 3 karavani ööd.
Hiljem jalutasime taas linnapoole. Oli veel 1km käia, kui meid võtsid peale vanapaar karavanipargist. Olime jube väsinud, sest päike paistis lagipähe. Istudes autosse, kus oli konditsioneer, läksime läbimärjaks. Higistasime nagu emised tagaistmel, päris rõve.
Läksime Toyotasse, kuna unustasime telgikatte autosse. Eelmine öö oli telgi katteks tekikott. Me oleme vahest nagu paar parajat downihaiget. Jõudes Toyotasse, ütles noormees, et katsub enne nädala lõppu meie autoga joonde saada. Tohutu õnn. Telgi katet haarates jäid ise meie pihku ka kleidid... minikleidid. Kuradi tibid, omal pole raha ega elugi, ikka vaja mini selga ajada. Aga no äkki aitab elu taastamisel.
Läksime shoppama... loomulikult allahinnatud kaupa jälle. Õnneks olid saadavad odavad kana jalad. Maksid ca 2,5 AUDi kilo.
Tagasijõudes hakkasime omale süüa tegema, kui siis äkki lakkas grill töötamast. Juudake küll. Aga nagu ikka on siin head inimesed, kes tahavad meid aidata. Seekord saime gaasipliidi ja panni kasutada suisa.
Aga ikka jäid kana jalad tooreks. Suured grillmeistrid.
Seega sõime pooltoorest kana... aga parem varblane peos, kui tuvi katusel.... või nälg majas või siis parem toores koib käes, kui nälg majas – uus Eesti vanasõna.
Pool tundi hiljem pakkus vanapaar meile veini, kuna vein ei köitnud, ütlesime viisakalt ei. No ja see maksis meile kurjalt hiljem, kuna noormehed pakkusid meile viskit, siis vanapaari juures olles olime sunnitud ei ütlema ka neile. Kurat võtaks.
Kerisime magama üsna pea, kuna keelekastele ei öeldud ja köitvat seltskonda ka polnud.
Järgmine päev vegesime terve päev basseini ääres, meil ju nii äss karavanipark, et palmidega bassein ka olemas.
35AUD maksab öö, seda maksame juba krediitkaartidega, kuna taskus augud.
Saime teada, et auto ilmselt enne esmaspäeva valmis ei saa.
Selle peale saime tigedaks, seega jalutasime linna gooni järgi (häälda kuun, see on raipodav vein). Me olime tänulikud veel informatsiooni eest, et meil tegelikult eksisteerib ka siinkandis 24h lahtiolev pood, millest meil pold aimugi... no see-eest on ju trenn hea nii 10km päevas vanitsida – loll pea on jalgade nuhtlus.
Tagasi jõudes jõime ennast meeldivalt vindiseks sellest goonist. No pold palju vajagi.
Eilne noormees, kes pakkus viskit, on ilmselt üdini solvunud meie peale, et me uhkelt ei ütlesime viskile. Nüüd ei öelnud teregi meile. Päris sitt :P
Õhtul kell 10 saime Shelfist (see on koristusfirma, kus tööd anti) mõlemad kõne, mina enne, pakuti järgmiseks päevaks tööd. No pekki, andke siis. Seekord ma ütlesin, et pick-up peab olema karavani pargist, et mina enam kellegi vigade pärast 10km tühja ei tõmble.
Siis Elina, küsiti kas oled enne tööd teinud selles firmas. Elina vastas eitavalt, noh saadeti ta siis pehmelt öeldes perse.
No andku võimalus siis, lollid. Kuidas siis tööd peab saama?
No nii see asi jäi. Lubasid ainult mulle järgi tulla.
Hambad pestud ootasin hommikul kell 7 autot, ootasin 30 minutit, närv oli süsimust. Isegi mööda minevad karavanielanikud pakkusid mulle küüti, vastasin eitavalt ja ütlesin, et firma tuleb ise mulle järgi.
Lõpuks helistasin ja uurisin, et mis värk on. Selgus, et mind ei ole vaja ja eile unustati helistada. No kena küll. Ilus orgunn selles firmas, not bad at all.
Firmas helistas mulle lõpuks supervisor (Neil, kellega Kennu läbi saab), sellel olid süümekad teiste tegemata töö pärast. Küsis, et kas ma tööd ikka tahaks täna teha. No loomulikult! Me pole elus nii vaesed old.
Tuli siis lõpuks kell 9 mulle järgi. Mõeldi mulle niisama töö välja, et tehu ma prügikastide angaar korda. Tegutsesin seal, siis paluti appi neis kuradi prügikaste ka pesema. Sain tuttavaks uue kolleegiga, kelleks 30 aastane Jason. Pesime koos survepesuriga prügikaste, lõpuks tuli aednik, kelle sõnu ma kunagi ei unusta vist ja see pilk... neiu, otsi omale uus normaalne töö :D:D:D
Poole tööpealt helistati, et auto on valmis, nihelesin juba ja küsisin Jasonilt, et mis kellani ma pean töötama. Ta arvas, et 3ni ikka. Küsisin, et kaua Toyota lahti on, et vaja saada auto kätte. Jason viskas prügikasti kus kurat ja ütles, et toome kohe selle ära siis. Milline õnn. Hea kolleeg.
Esiteks sõitsime karavani parki, kuna vaja oli Elina pangakaarti, et maksta selle kauni lõbu eest.
Elina kaardiga polnud mul probleemi maksmisel, keegi dokumenti ka ei küsinud.
Elina oli unine ja veges bassu ääres nagu ikka. Auto arve oli üllatav, oodatud 800 asemel oli 530. Pühade püss, elu lill.
Tööle naasedes tabas shokk, pidime minema ja tooma meie bussi ära , mind pandi mikrobussi rooli ja öeldi, et sõida, meil on vaja teada kuidas sa juhtida oskad. No perse küll, kena katsetus.
Pidurid on nii äkilised nendel, olin nagu jobu, natuke närvis ka.
Kõik sujus lepase reega. Kell 3 lõpetasin tööpäeva. Hea kolleeg Jason läks officisse ja küsis, et miks on saanud tööd ainult üks neiu?
Õhtul tuli meile külla ka Kenneth, ütles, et nii hea on vanas kodus olla.
Lupard jäi meie telki elama nii 2ks ööks. Ruumi ei olnud palju telgis aga viga polnud.
Nii hea on olla jälle omada tervet autot ja ometi oli ka koht, mida sai kutsuda koduks.

Esimesed päevad Karrathas 26-30.07.2009

Ärkasime hommikul kell 12 ajal Kennethi juures, saime head dushi.
Oli hea mõte kalale minna, mõte kerkis esile juba eelmisel päeval. Kuna aga inimesed on Austraalias vähe uimaseks tõmmanud, siis jõudsime kalale alles kell 5-6 aegu õhtul. Kennethil oli vaja leida õng, siis oli teema, et kes kuidas läheb, kas meie autoga, rattaga või ma ei tea... no igatahes oli ikka sürr neid uimaseid kujusid kuulata (Kenneth ja Vahur).
Kalal käidud, kala ei saanud.
Kõigepealt panime 50km kuskile uugametsale, kui siis mulle lõpuks öeldi, et vale tee... no mida nad siis jahuvad kahekesi seal tagapingil, mina olen ju siin teist päeva, nemad kuid.
Peale kalal käiku istusime taas eestlaste juures. Õhtu lõppes nii 11 ajal. Viisime Kennethi koju ja seejärel hakkasime omale kodu otsima ehk parklat, kus saaks autos muretult öö veeta.
Leidsime ideaalse koha spordiplatsi kõrval parklas, super.
Magasime rahulikku und, nagu ikka... see auto on juba nagu voodi... nagu öeldakse, siis inimene harjub ju kõigega... ka poomisega.
Järgmine päev olime jälle tegusad ja tublid, käisime hommikul Woolworthis ja koristusfirmas aplikatsioone täitmas ja peale paari tundi viisid meid jalad või siis auto ISE randa. Vedelesime rannas... tuli idee pead värvida. No miks mitte, avalik tualett ju omastkäest võtta. Vesi just soe ei ole aga no asi seegi.
Õhtul kohtusime jälle Kennethiga, läksime poodi ja Kennu tegi meile kastet ja kartulit, mis peale paari kuud maitses suisa jumalikult.
Tankisime kered ümaraks ja läksime taas oma kallisse parklasse ehk koju magama.
Hommikul tabas meid üllatus – nagu välk selgest taevast. Elina hakkas just kanistrist vett valama, et oma kaenlaauk puhtaks saada, kui ilmus letti üks noormees... wtf??? Kukkus siis seletama, et kui te dushi tahate, siis soprdisaalis on avalik, me vaatasime lollide nägudega, et no mis see nüüd sind kottima peaks... ja vend jätkab, saate aru 10 korda jahub dushist... meil öhh endiselt. Ütlesime, et meil sellega probleeme ei ole, ta teatas sellepeale, et kui te 2 tunni pärast siin olete, siis ma viin teid enda juurde dushi alla. No me siis tegime siva sääred sealt, mis muud :D
Kui siis lõpuks jagasime asja ära, et see noormees oli eelmine päev rannas ja ilmselt ma ikkagi jäin vahele oma pea värvimisega, omastarust olin küll väga peidus koguaeg... aga no kus tegijaid, seal nägijaid.
Lauspäeval tabas meid jällegi väike deprekas, kuna tööd pole ja raha kaob sõrmedevahelt (või siis kaardivahelt) ja elukohta meil ka ei ole.
Kaua me ei last ennast deprekal segada, panime autole hääled sisse ja auto ISE viis meid jälle randa päikesealla.
Tagasitulles sõitsime ühe auto taga, kaks noormeest sehkendasid ja piilusid meid terve 20 km. Lõpuks olid nad liiga aeglased ja hakkasime möödasõitu sooritama, jõudes autoga kohakuti, rebiti kuskilt silt, millele oli kõverate varesejalgadega kirjutatud: „I love You“, irvitasime nagu segased, hea, et kraavi ei keeranud.
No ja siis ikka vastu, et me teid ka armastame... hähäähhhhäää.
Hiljem tulime läbi karavanipargist, lootes saada dushi, kuna kaks päeva ikka ei saa omas mahlas vegeteerida.
Maksime 5 raha ja oligi soe vesi pähe langemas. Vot see on õnnis hetk. Inimesed, nautige oma voodit ja sooja vett.
Vaatasime päikeseloojangut, kui ilmus suvaline noormees. Rääkisime temaga juttu. Teatasime ka, et otsime tööd, millepeale ta teatas, et peaksite ikka kaevandusse proovima tööd, et poisid oleksid hirmõnnelikud.
PS märkimisväärne, meil sai 1 ndl autos elamisest.
Magasime taas kalliks saanud parklas.
Hommikul viisime jälle kaks aplikatsiooni hotellidesse ja siis jälle auto viis meid randa.
Kärsatasime ennast hoolega taas. Üks vanamees vaatas meie uto üle, imestas, et sellise raha eest on võimalik saada nii hea auto. Nonoh.
Ja nagu ikka traditsiooniks saand, oli rannas hea pead pesta ja aluspesu kaa. Irw.
Rohkem me ei tenud midagi, veeresime õhtul parklasse. Ps Kennethiga kohtume nagu iga päev.
Suikudes rahulikku unne äratas meid kell 04.30 Karratha politsei, paiskas meile valgust taskulambist. Mina ei saanud muhvigi aru, algul arvasin, et no selge see, et on päike jälle väljas. Elina arvas, et nohh, kui lamp juba ära võeti, siis on rahu majas ja saab rahulikult und edasi lasta, kui siis keegi uuesti pani taskulambi silma ja teatas: „avage uks!“, no shit Sherlock, siis saime aru, et ment on. No avasime viisakalt ukse ja vestlesime, naine oli kõõm nagu ikka, koguaeg kirjutas midagi üles. Siis võeti meilt dokumendid, no mis siis ikka. Arvasime, et nüüd trahv soolas.
Ja siis meesment vaatas Elina pilti ja teatas, et see küll sina ei ole irvitades, Elina silmad olid kottis ja juuksed püsti no ja mis te siis arvate, et inimene näeb hommikul kell 4 välja imekaunis?
No aga see päästis meid, irvitasime kõik ja meesment teatas, et magage rahulikult edasi aga homme otsige omale uus koht. Olime kurvad, kodu oli meil suisa imeline.
Hommikul sõitsime lennujaama ja jälle tööd otsima... no tööd ei ole, tehke mis tahate. Kõik auto rendikad käisime läbi, tahtsime saada autopsijateks... aga ei midagi. Tulime siis linna tagasi ja läksime Sports Bari ja libistasime õlled.
Nii hea on see, et Austraalias on lubatud promill 0,5. Ma saan kohe paar õlle rahus juua ja siis sõita... roolijoodikute värk.
Igavusest sõitsime Kennethi töökohta ja maabusime privaatsesse parkimiskohta. Elina otsustas, et nüüd on küll õige aeg oma kulmud ära värvida (keemiliselt), kuna varsti neid lihtsalt enam ei ole.
Keset värvimistseremooniat laekus üks pisemat sorti rekka, kes tegi meile tiiru kõigepealt ümber ja siis keeras tagasi ja parkis meie kõrvale. Nonoh, ei midagi uut. Nimelt noormees oli meid näinud Sports Baris.
Ma selestasin siis pikka aega sinna ja tänna ja Elina autost välja ei astund – kulmudel oli värv peal ju :D
Ja siis noormehed kutsusid meid Dampieri baari õhtusöögile. No juudake, kus siis vaene bäkers saab sellisele pakkumisele ei öelda. Noormehed pold päris krokodillid ka, et otsa ei saaks vaadata.
No selge, lubasime minna/helistada jne. Kihutasime siis tagasi oma vanasse elukohta, kust meid minema aeti mendi poolt, sest seal oli avalik dush... vesi oli küll selline päikesesoe aga käras hästi.
Pesnud ennast puhtaks, ootasime kõnet. Kõne tuli minutipealt, nagu lubatud.
No mis siis ikka, hakkasine jälle Dampieri poole sõitma, tuttav rannatee juba.
Kui siis äkki paar sada meetrit enne Dampieri silti tegi auto köss, kõik tuled viskas põlema... nonoh.. mootori tuli, aku jne...
Ma mõtsin, et mis siis nüüd lahti on. Jätsime auto teeäärde seisma. Helistasime Kennethile, tema ei osand midagi öelda.
Elina sõnumineeris Andule.

Tripp Moorast Karrathasse 21-25.07.2009

Jube hommik oli, me ei tahtnud toast väljagi astuda, rääkimata hotelli dushi kasutamisest. Tundsime ennast juba sissetungijatena vms ja siis käisime tervele külale leelotamas mis juhtus ja samuti jätsime hüvasti. Ootasime terve päev pikkisilmi oma autokest, see saabus lõpuks kell 8 õhtul. Vormistasime paberid ja viisime eestlase koju tagasi- Kõik baaris olid mures, et öösel liikuma hakkame, kuna kängurud lasevad ringi ja on eriti erksad auto tulede peale. Aga meil oli selline kopp, et üks päev veel Mornas, siis oleksime ulgumise ära õppinud.
Öösel kell 2 me jõudsime lõpuks Geraldtoni ja magasime Woolworthi (kaubanduskeskus) parklas. Hommikul tuli kärulükkaja ja irvitas näkku ja küsis, et kas oli ka hea uni, et ma siin hommikust saati vaatan kuidas kaks tükki magavad.
Peale selle tuli piletikontroll ja küsis, et kas te muidu kavatsete parkimispileti ka osta? Mille peale me teatasime, et jaaajaaa ja panime autole hääled sisse :D
Käisime ARKis ja vormistasime auto kenasti ümber. Kuna linn oli üsna igav ja üksluine ja meil oli reisikihk suur, siis otsustasime juba samal päeval sääred teha sealt.
Sõitsime ca 500km Kalbarrisse ja võtsime sinna telgikoha (karavani park). Mõtlesime, et oleks vaja autol küll õli vett ja muud asja kontrollida ja oh üllatust!!! Kpott küll lahti ei käinud. Olime juba mutrivõtmega väänamas, kui kohale jooksid vanad mehed ja küsisid, et kas on abi vaja. Raske äraöelda. Kaks tükki pusisid terve tunni ja ei saand, ega saand kui siis äkki ilmus üks habemik, kes naksti jagas asja ära. Kangutas trossi lahti ja ehitas meile uue ilusa sanga, et saaksime kapotti avada. Selgus, et autol pold praktiliselt tilkagi õli sees, õnn, et mootor kokku ei pannud. Eestlane teatas, et eelmisel nädalal sai kõik kontrollitud ja õli juurde pandud. Nonoh kapott ka lahti ei käinud, usume, et see auto nägi viimast õli vähemalt 3 kuud tagasi, kuna meie sõidu ajal ei ole ta absoluutselt õli söönd. Aku oli ka läbi aga seda me teadsime. Õhtu möödus meil nii, et meie jõime viskit, mehed lammutasid meie auto kallal ja nende naised kudusid :D
Öö oli nii külm, et me pidme ära surema sinna telki. Õnn, et Moorast sai tekid kaasa varastatud. Elina käis selle vargusega nädalaega peale, mina ütlesin, et sõge, ei hakka varastama. Viimasel päeval tahtsin mina 4 tekki varastada ja Elina hoidis mind tagasi, et midagi peaks voodisse ka jääma. Nojah, äkki poleks siis palkagi kätte saanud.
Jess ja see päev on märkimisväärne, nägime esimest elusat känksi, enne olid kõik surnud ja teeääres, neid umbes vähemalt paarsada. Elusaid oli 5, nad vahtisid meid ohutus kauguses.
Järgmine päev pakkisime oma asjad ja mõtlesime liikuma hakata aga ohh õnne, auto ei käivitunud kohe üldse mitte.
Mille peale vanamehed jooksid jälle kohe platsi, ühe mutt sai lõpuks vihaskes ja räuskas oma kaasale, et tule ja lõpeta vähemalt oma kohvi ära :D
Üka vana küsis, et kas meil bussiraha on, et jumala eest ärge selle autoga küll kusagile edasi minge. Meie aga irvitasime selle peale, et ei tea jahh kummaga me nüüd ikka minema hakkame, omal 20 kg kandem seljas :D
Selle peale lükati meie auto käima ja üks noormees ütles, et mis te põete, mehed, auto ju täitsa normaalne :D
Tankisime auto, ostsime õli ja hakkasime edasi liikuma koos autoga ikka.
Õhtuks jõudsime Monkey Miasse. Seal oli väga ilus ja ööbisime delfiinide vaatuskohas ja endiselt autos, meie kohal oli linnutee. Hommikul ostsime piletid, et delfiine näha/sööta. Nad olid seal metsikud muidu, lihtsalt tulevad vahepeal sööma kellaajaliselt. Tore päev oli.
Monkey Miast lahkusime ja teepeal külastasime mitmeid vaatamisväärsuseid shell beach (rannas liiva pold, olid ainult merekarbid), Mushroom rock, seal nägime mega laineid ja vaade oli meeletult ilus ja veel tuhat ilusat vaadet iga nurgapeal.
Peale seda hakkasime liikuma järgmise linna Carnarvoni poole. Teepeal tegime suitsupausi ja jälle auto üllatas keset kõrbe, no ei käivitu. Me enam nutta ei oska, hakkasime hoopis laginal naerma. Lükkasime autot 10m ja siis nagu naksti töös jälle.
Õhtuks jõudsime kohale. Lummatud metsikult ilusatest vaadetest ei suutnud taas linn meile midagi pakkuda, et sinna ööbima jääda. Linn ise oli rannakuurort, käisime poes, ostsime OFFi ja panime edasi ca 100km Nanutarra roadhousesse.
Kuna majutus oli kallis, siis ööbisime taas autos. Hommikul maksime 4 raha dushi eest, kuna keha juba karjus omas mahlas. Jõime peale dushi rahulikult kohvi ja kui siis poolteist tundi hiljem avastasime, et autol tuled põlevad. Perse. Proovisime käivitada aga kösssss. Olime natuke vihased jälle enda peale, kuna siin isegi ei pea tulesid kasutama päeval.
Kavalat naisevaistu, hakkasime autot lükkama oma jõuga teades, et eemal on meesterahvad kes kihutavad meid alati abistama. Lükkasime autot ja Barbara tundis, et taguots on kuidagi hästi õhutatud, keeras selja ja mina laginal naerma, milline vaade, pool perset ja stringe keset tanklat ahvatlevalt välkumas. Ei lasknud end pükstest segada, saime kenalt Hiluxilt meie beibele täkku ja teekond võis jälle alata. Algul mõtlesime, et teeme kuskil veel mingi peatuse aga kihutasime üle 500 km Karrathasse välja. Kohalikus kaubanduskeskuses kohtusime Kennethiga, õnn oli suur Austraaliamaal näha ligimest. Kuna Kenneth oli kella 22ni tööl, siis meie, kodutud, hängisime tema töökoha parklas.
Igavus võttis võimust ja kurk kuivas, ostsime kasti õlle ja hakkasime seda libistama, teades, et Kenneth istub rooli(ka tema kast õlle ootas teda meie autos). Läksime Kennethi juurde, parkisime auto ja kaanisime edasi. Hiljem läksime kahe eesti poisi juurde (Vahur ja Jörgen) ja jätkasime jooma traditsiooni – oma ainukest haigust. Õhtu lõpetuseks läksime salaja Kennethi juurde magama. Salaa sellepärast, et tal on töökoha poolt antud tuba, mida ta jagab ühe teise noormehega. Elina lakkus kella 5ni hommikul ja mängis noolemängu, mina tõmbasin ennast kerra kell 3. Autojuhi värk – surnd. Toanaaber on nõme, lubas mitte tulla aga kui ma ukse avasin, siis istus seal palja ülakehaga aussie. Sulgesin ukse, mõtlesin hetke, avasin uuesti ja ütlesin tere. Ta oli suure ninaga poiss ja tahtis, et Elina ta kaissu magama läheks. Selleasemel tuli Elina hoopis minu kaissu ja magas nari ülemises voodis äärepool nagu kuristikuäärel. Kenneth seadis ennast põrandale.
Hiljem lisame veel juttu juurde, mis tuleb põnev :P

Mornaküla ilud ja valud

Nüüd ei ole meist enam olnud pikkaaega mitte kui midagi kuulda. Vabandust tegelikult ei olegi, kuna me oleme olnud tööga hõivatud ja niisama laisad. Viimasena kirjutasime, et mudakoonud on koledad ja vastikud. Tegelikult päris nii ei olegi. Nüüdseks oleme neist leidnud omale parimad sõbrad, osa neist on ikka rohkem haritud, kui Austraalia kolkaküla kõige targem mees.
Ja teiseks meie parimaks sõbraks on saanud hambutu baari manager, tegelt on tal ikka väga hea süda. Ta tahtis meile anda isegi oma autosaani, et saaks edasi minna. Probleem on aga selles, et see auto konfiskeeriti eile politsei poolt 28ks päevaks, kuna hambutu harrastas täispeaga sõitmist. Liksaks baaridaami ametile pandi meid veel terve maja seinu ja uksi pesema. Lisaks koristasime veel hotelli tube. Seda kõike sellepärast, et nad ise ei oska koristada. Järgmises kohas oleme oluliselt targemad, kui siin... ehk ei tee enam nii head tööd. Me arvasime, et lõpetame oma töö siin 25 juulil, kuid see asi tehti meile veel lihtsamaks nädalajagu. Seda sellepärast, et Barbara on vallandatud!!! Lisaks Barbarale on vallandatud ka baari manager. Elina saatis kõik loomulikult niisama perse. Ja lisaks veel aiatööline ütles, et ma siia sitaauku küll ei jää, kõik läind ju. Jättis toavõtme ette ja teatas, et tema nüüd lahkub ka.
Asi sai alguse sellest, et naisülemus tuli õhtul kell 5 meie juurde ja teatas, et tüdrukud, minu kliendid räägivad mulle, et te kutsute mind: witch, bitch ja Hitler. Ma pidin naerma purskama, sest see oli nii naljakas ja kahjuks ka tõsi. Elina vaatas ausate silmadega ja ütles, et eeeeiiii, meie nii küll ei tee :D
Siis saabus vaikus. Mutt hakkas Jim Beami libistama ja muudkui tellis Barbaralt seda juurde. Ja siis saavutanud meeldiva staadiumi ja rääkides kõige värdjama inimesega, tõmbas ta ennast järjest enam käima. Kisas, et viid klientidele valed asjad... noo ma siis keerasin ümber ja näitasin, et kas tõesti toidu kõrvale on sool, pipar ja salvrätt palju? Siis ütles ahh jahh jahh. Järgmine minu viga oli see, et ma panin kokteili sisse liiga vähe jääd, millepeale ta hüppas baari ja karjus, et las ma teen ise. Ma teatasin, et aga palun. Tipphetk oli see, et mutt arvas, et ma andsin managerile tasuta õlle, mida ma muidugi ei teind. Siis ta röökis, et nüüd on kõik, kõikkkk!!! Lõpeta nüüd ja kohe oma tööpäev. Mille peale mina vihastasin koledalt, silm läks vett täis, kuna see oli nii inetu. Kõik kliendid nägid seda pealt. Ja siis 5min hiljem läksin ma baari ja ütlesin: queen, I'm not working tomorrow. Ja siis ta teatas, et jahhh, ma tahtsingi sellest sinuga rääkida hiljem. Peale seda viskas ta mind baarist välja ja peale mind kohe ka manager järgi, sest tema ju sai tasuta õlle :D
Ja siis olime restos ja mutt läks mööda ja Elina teatas, et muideks need ei ole meie, kes sind nõiaks kutsuvad, need on sinu oma enda kallid kliendid, kes seda teevad. Mille peale mutt vihastas veelgi enam. See oli tõsi, sellest me ka kirjutasime eelnevalt, et täisidioot on. Algul me seda ei uskunud, kuna me saime suurepäraselt läbi.
Baari manager lõhkus ära oma toas teleka ja kõik mida lõhkuda andis sh klaasid, toidunõud jne. Pakkis oma asjad autosse ja peale seda läks kogu meie staff teise baari jooma. Kell oli küll palju ja baar suletud aga meie pärast avati see jälle. Ostsime baarist terve pudeli viskit. Teise baari manager armastab meid, me saame seal tasuta juua :P
Pudeli eest küll maksime seekord.
Meiega tulid jooma kõik väljaarvatud 2 ülemust, nõid ja tema abikaasa.
Isegi kuri peakokk oli meie vallandamisest shokis, ta muidu ei joo ega väljas käi aga viski läks hästi too õhtu.
Järgmine hommik läksime küsima maksupaberit ja viimast palka, millepeale mutt teatas, et tahab meiega rääkida.
Noh mis siis ikka, eks me ju kord elus võime nõiamooriga lauda kah istuda. Tal oli teatada üks asi, nimelt tema olla ikka elu suurima vea teinud, et mind vallandas (peale seda, kui olime ära seletanud, et mis juhtus). Ta küsis, et kas saaksime jätta asjaolud seljataha ja äkki alustaks puhtalt lehelt. No tere hommikust, me teatasime, et see nüüd küll võimalik enam ei ole. Ta vabandas 5 korda aga sellest pole meile tolku, mingi uhkus on meil ikka veel alles ka:D. Kuna ta teatas, et ta ei saa meid kuskile ära saata, siis elame juba teist ööd siin. Loodetavasti ikka saame palka ja täna auto. Eesti poiss vana geenius arvas, et me läksime Perthi minema ja ta ei peagi tulema. Eesti poiss elab siit ca 45km kaugemal ja ta kuulis sinna, et kaks eestlast töötavad Mornas, mille peale ta meile külla sõitis. Ja sealt sai alguse autodiil, kuna ta ise Eesti läheb tagasi paari ndl pärast.
Auto saabub täna õhtul. Jess.
Eile alustasime joomist, sest muud pole siin teha, kell oli 1 ja hambutu manager korjas meid autosse ja viis meid aborigeenide majja läbule. Tundsime ennast väga koduselt, lakkusime ohjeldamatult õlut, mida me alalõpmata käisime poest kastidekaupa juurde toomas.
Kõige parem nali oli see, et meie baar oli suletud, sest töötajaid pole ja sai ju tervele baari meeskonnale king antud. Teine baar on nagunii suletud, seega päevaajal Morna baarid kinni :D
Õhtul käisime teisest baarist läbi, seal suur omanik kutsus meid sisse ja tahtis hädasti meile õlle käristada. Tavaliselt aborigeene sinna ei lasta aga kuna nad olid meiega, pold probleemi.
Omanik tahtis teada, et mis meil siin hotellis juhtus. Oli nii õnnelik, et teada sai. Meie jällegi saime teada, et meie ülemused kunagi olla teisis pubis töödanud. Täpselt 4 päeva, kuna siis nad vallandati 10 000 AUDise puudujäägi pärast. Omanik ütles, et kui näete neid, saatke minu poolt terviseid... viimane oli muidugi kole sarkastiliselt mõeldud.
Meil on baaris omad kunded kujunenud, kes meie pärast käisid. Eile üks teatas, et enam pole põhjust meie baari minna ja abo kängi boss teatas, et minu poisid käivad nüüdsest teises baaris. Lisaks sai manager kokku eile ühe firma bossiga, kes teatas, et tema töötajad enam seal hotellis tube ei võta.
Tore on näha, et inimesed teineteist hoiavad. Meid hoiavad kliendid hästi, isegi mutt teatas mingi 10 korda, et me teeme suurepärast tööd ja oleme siiani parimad pika, pika aja jooksul.
Eile õhtul oli baaris mutt, kes lakkus Jim Beami ja oli väga murtud olekuga, tema kaaslaseks oli värdjas klient ainult. Ülejäänud baar oli tühi ja suleti varakult.

Teadaanne

Ilmselt jääb meile nüüd kuni augustini kindel aadress, mis tähendab, et kõik Eesti kommid ja niisama kirjad on väga oodatud :)

Aadress:

Barbara & Elina

Drover's Inn Hotel
1 Dandaragan Street, Moora
Western Australia.
6510 PO Box 408, Moora

Niisiis ootame, tegelikult ka.

Muidu läheb meil hästi. Kedagi ainult netis väga näha pole nendel aegadel, kui meie jalul :)

Veidi lisa 05.06-06.06

Ma olen tubli, julgesin küsida netikoodid. Nüüd äkki oleme isegi rohkem kättesaadavad :)


PS üks hea lugu jäi rääkimata.
Siin maal mängitakse imelikke mänge. Ema koos oma tütrega tulid pubisse. Tütrel oli kaasas peigmees.
Hakkas siis õhtusse päev veerema ja kõigil oli jälle tore olla, sest kõik olid joonud ennast juba ubinaks. Järsku haaras keegi kotist mängu püssi. No siis läks lust lahti, me vaatasime suud ammuli, kui ema haaras lõpuks relva ja surus selle oma tütre peigmehele kubemesse ja röökis inglise keeles, et ma lasen su munad sodiks. Kõigil oli lõbus. Meie aga letitagant vaatasime mokad töllakil.

Reedene tööpäev – saime suurepäraselt hakkama. Mingeid vastasseise mustadega ei olnud. Kõik sujus lausa lepase reega. Jube suur õnn oli see, et juuatäis aussidest oli võimalik aru saada ca 80% ulatuses.
Politsei nõudmisel pidime baari sulgema juba kell 21.00.
Kuna eile oli meie esimene tööpäev ja sakslased lõpetasid, siis toimus lisaks veel ärasaatmispidu.
See oli üsna igav, sakslased olid nii noored ja nendega ei olnud suurt millestki rääkida. Kuna meil oli restoranis ka suur pidu sees, mingi kohalik pank pani peo püsti. Loomulikult peale tööpäeva küsiti ka meilt, et mida te juua soovite.
No mis siis ikka, võtsin mina ligi kohaliku Bundabergi kokteili ja Elina manustas Cougarit, mis on ka kohalik.
Ja oh heldus mis siis lahti läks. Meie võtsime oma söögid köögist ja vaadates kõrvallauda – meie naisülemus voolis salvrätist suguelundi, kõigil oli nalja nabani. Lõpetasime söögid ja ka meid kutsuti labaste naljade lauda. Oh kus siis sai terve õhtu naerdud.
Õhtu nael – bossid tulid mõlemad välisuksest sisse, tuuleiil käis üle, üks ütles oehhh ja teine vantsis niisama... pahmaki lõi kanepihais ülepea. Mõlemad käisid tõmbamas. See siin on ikka jumalast tavaline.
Meie tööpäevaga jäädi väga rahule. Bossidele me meeldime väga.
Õhtu koos kohutava läbu ja värgiga lõppes alles kell 03.00. Brr loomulikult pidi alustama oma tööpäeva kell 10.00. Nali, nali. Meie restoranis oli korralik laatsaret, pubi oli õnneks selline väljakannatatav. Mul oli hommikul täpselt 1h et see baar ära koristada. Hommikut alustasin WC-de küürimisega :D
Õnneks on siin üks positiivne asi, kui inimesed on koomas, siis nad ei oksenda ega situ prillaudasid täis ja üldpilt on alati täiesti normaalne ja talutav.
Tunniga kõike valmis ei jõudnud. Ma muidugi ei taha teada mida arvasid hotellikülalised, kui hommikul oli korras vaid 1 laud ja ülejäänud hommikusöögi lauad täiesti läbused – veiniklaasid, vein, mustad nõud jne... Ja siis vaadates kõrvale restorani, kus kõik lauad paigast ära ja läbused. Päris inetu :D
Täna tuli Brriku juurde Uus-Meremaa silmarõõm. Küsis, et nooh, kuidas eile õhtu möödus... nohhhjahh, ma olen kindel et ta arvab, et me oleme joodikud. Ütlesin, et tööpäev läbi, nüüd saab pead parandada.
Elina tuli tööle kella 17-ks, täna teenindab tema kuni südaööni. Homme jällegi mina. Ja eks me siis nii teeme omale graafiku. Kõigil on üldiselt kama mis me teeme. Öeldi vaid, et olete iseenda bossid ja vahet pole mis moodi te oma tööaegasid jagate või teete.
Päris sitt on see, et meile juba üsna meeldib see kolkaelu siin. Aga ega kui tööd ei tee, siis pole suurt muud teha ka siin, seega oleme alati hea meelega tööl ja teeme ületunde.
Jube lõbus on ikka see pubitöö. Nalja saab kõvasti. Oleme isegi need hobuste racingu aparaatide hingeelud selgeks saanud. Ilusaid kommentaare oleme saanud teemal kui tublid töötajad me oleme jne.
See on ju tore, kui inimestele meeldid.
Aga muud ei midagi. Ju meie elu kisub siin igavaks varsti ära. Kahtlemata hakkame omal siin marki täis tegema ja üleüldiselt muutume äkki varsti sama labaseks nagu see ema, kes oma tütre mehele munadesse püssi surus. Napakad.
Aa üks asi veel, mingi eit jäi lubadest ilma, kuna liiga täis oli. Siis tuli baari tagasi ja süüdistas, et meie õlle on kangem, kui 3,5% :D
Idioodid kuubis :D
Muud siis ei midagi, kuuleb taas mingiaeg ehk varsti.
Nüüd tuleb vähe lisa, kuna Elina lõpetas oma õhtuse vahetuse. Nüüd on inimesed liigitatud, kui Brr töötab, siis on baar normaalseid inimesi täis e. valgeid siis. Kui aga Elina töötab, ohhh juudas, ainult abod, üks hullem kui teine ja kõik nad käivad küsimas, et kas boyfriendi on või oled abielus..jahh, just niimoodi, ilma pikema jututa. Päris jube vaatepilt oli, kui lõpuks oli hetk, et baaris ringi vaadata, mitteüht valget ja u 15 räpast ja haisevat mudakoonu, kes kõik üksteise võidu üritasid muljet avaldada...jäkkkkk.!!

Me oleme elusad ja terved! 30.05-05.06

Hommikul kell 09.30 läks buss Moorasse, see oli ka ainus asi, mis me teadsime oma jõrgnevast nädalast. Buss saabus Moorasse ca kell 12.30. Astusime välja aga ei näinud kedagi. Esmamulje... kirjeldamatu kolkaküla :D
Peale viite minutit ootamist saabus rehvivilinal vana valge Subaru, milles istus hambutu gängsta. Ta üsis, et from Estonia ja Droversisse? Me mökk, et jajaah, oleme küll. Avas pagasiruumi, et saaksime panna oma sumadanid sinna... juba vastu vaatas poolik 6-pack... no vähemalt sama mark, mida meie eelistame, kui meil raha on :D
Sõitsime getolaulude saatel Droversisse, ei uskunud küll, et see auto meid sinna viib.
Pool minutit saime sõita, sest küla ei ole suurem :)
Saime oma toa kätte... pidime minestama loomulikult. Laes praod, seintes praod. Aknavahelt ulub tuul.
Ämblikuvõrgud on igalpool koos ämblikega muidugi. Oma ülemusega me laupäeval ei kohtunud. Keegi meile tööotsa ka kätte ei andnud. Küsisime küll, et kas saame aidata aga noh. Seega hakkasime suurest shokist jooma. Õhtul tutvusime ümberkondsetega ehk nendega, kes iga jumala õhtu baaris joovad. Saime omale kaks vanamehest sõpra. Üks on väidetavalt 42... no me ei ole selles nii kindlad :P Pigem 65 või nii, see on kõige rassistlikum siin, ta ei salli kedagi peale iseenda ja nüüd on ka sallivuse nimekirjas veel 2tk Barbie-doll ja Elli-Ellie. Teine on 74 ja tal pool sahtlit läinud, ta on ilmselt maailmameister silmapööritamises. Pidime kummuli kukkuma, kui vend üle baari röökis fuck you ja näitas teisele fakki ja pööritas silmi. Dickhead on kõigil sõnavaras. Naersime oma kõhulihased ikka üsna trimmi tol õhtul. Hirmutati meid ülemusega, et naispool on täielik nõiaella ja tühjalt kohalt võib su lihtsalt oimetuks sõimata aga see-eest mees on ikka supertore. Vaatasime siis mokk töllakil ja kartsime natuke ka. Asi oli selles, et naispool oli jalga last, kuna mees oli joond terve reede öö. Naine läks Perthi kaheks päevaks hokit vaatama :D
Peale meie on siin 3 sakslast (tüdrukud), need lasevad jalga ja nende asemel hakkame meie tööle. Siis on veel Uus-Meremaalt üks noormees, kes on alati kanepilaksus, Soome tüdruk Anna... need kaks viimast sebivad.
Siis see hambutu, kes meile vastu tuli, see on baari boss ja tema on pärit kuskilt saarelt... no emakeeli lihtsalt mudakoon :P Nimeks on tal Pico.
Õhtu oli väga meeleolikas, meile käristati õllet välja ja anti ka süüa. Imehead kanaburgerit sõime ja siis õhtu lõpuks toodi meile veel kann õlle lauale ja kõige suurem rassist andis oma söögi meile, kuna ta pold näljane. Me olime juba koomiksis ka, sõime näppudega pool kana ära, lutsisime sõrmi ja lasime salatit kätega peale :D
Kõik olid üllatunud, et me salatit sööme. Siin muideks ei ole see kombeks.
Magasime ilusti ja hästi nagu nukud.
Hommikul ärkasime üles. Vahtisime jälle niisama ringi. Keegi meile tööd taas ei leidnud, no ega me eriti selle üle ei kurvastanud ja ega ise ka otsima ei hakanud. Istusime baari maha ja siis tuli Paul (see on see rassist ja kaak – kõige kurjem vanamees), ta on kaevanduse töödejuhataja. Niisiis aeti meid jalule ja öeldi, et nüüd tuleb turistidele tuur kaevandusse. Võttis meid siis kaasa ja näitas, et mis värk ja kuidas ja kus plahvatused ja mis masin mida teeb. Põnev oli peaaegu, sest Mooras muud eriti pole vaadatagi. Tulime tagasi hotelli ja Paul avas oma apartmendi ukse, pani muusika mängima ja avas õlle, loomulikult tuli külmikust lisaõlled ka meile. Ta on meie Aussi keele õpetaja. Pidime perseli kukkuma, kui meile teatati valjuhäälselt: It's your time to share, coba! Ja see nii kiiresti, et ainult cobast oli võimalik aru saada. Nimelt see lause tähendab seda, et sinu kord on õlled tuua külmikust tervele ringile, sõber.
Cobaks saime me eelmisel õhtul ja see sõna tähendab head sõpra ja vähesed saavad cobaks.
Keegi ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägid meid seal joomas aga nohh vanamehed meile meeldivad, nende huumorisoon on sama, mis meil. Kõige tähtsam on see, et nad ei löö külge vms.
Päev veeres õhtusse, olime jälle masenduses, sest see linn on tõsine küla. Kutsume teda hellalt Morna-külaks.
Olime nii nutuäärel, et läksime magama kella 6-7 aegu. Söömata olime terve päeva. Kell 9 lammutati meie uksetaga. See oli hambutu, talle oli keegi öelnud, et me pole söönd ja kuidagi imelikud. Jooksis ja pakkus süüa jms aga me tahtsime ainult nutta ja magada.
Me elame Austraalia perseaugus (vabandust). Randa siin ka pole, on ainult 2 pubi ja külatäis aborigeene, pimedas me ei tohi välja minna, nad on meile ohtlikud.
Magasime siis ilusti õhtu maha, see oli hea. Tuba on meil täpselt muidugi pubi peal, põrandast tuleb kõik läbi ja muusikat pole tuppa vaja, seal ei saa isegi magada, kui pubi avatud. Samuti on kuulda kõik vestlused. Sama hea oleks lihtsalt keset pidu visata piljardilauale kummuli ja tõmmata tekk peale. Neid tubasid ei antagi külalistele, need vaid oma staffile. Aitähh, ausalt.
Õnneks pannakse pubi kell 12 kinni, vahest on kauem lahti, kui külalisi jagub.
Saabus esmaspäev. Ilmus välja ka meie naisülemus. Hakkasime kell 10.30 tööle. Koristasime nagu napakad. Elina küüris peldikuid, mina täitsin külmkappi õlledega nii paar tundi :D
Töötasime nagu orjad nii 11h jutti. Baar pandi õnneks kell 9.30 kinni, kuna pold rahvast.
Siin on tuhat erinevat õllemarki ja neil kõigil on ka hüüdnimed, me pidime ära surema, sest meid pandi teenindama. Esimene kunde ostis juba kast õlle, no ei saand aru :D
Letitaga oli kole, kuna kõik tulid meid vaatama ja jälgisid igat meie sammu, sest me oleme siin ju uued maailmaimed.
Meile anti paar õlle (tasuta) ja siis me kadusime magama. Kadusime magama arvamusega, et siin me küll vastu ei pea.
Teisipäeval töötasime 10st 14-ni ja Elina 6-9 ja Brr 6-12ni.
Brr sai oma esimese korraliku närvivapustuse. Õhtu algas nii, et üks vend kukkus röökima, et tema kana snitsel on kõrvetatud liiast. No jooksin kööki ja palusin uue teha. Õnneks vend jäi rahule. Siis tuli uus lupard, kes hakkas tellima sööki, ei kõlvanud talle üks ega teine asi, terve roog tuli ümberkorraldada. Ma olin nutuäärel, kuna ei saanud mitte midagi aru. Siis kutsusin omaniku ja ütlesin, et kui ta mulle kohe appi ei tule, siis ma suren ära ja just nii ütlesingi.
Elina jooksis aeg-ajalt restost shoki-naeratus näol, mul oli suunurgad allapoole vajunud ja ma ei saanud mitte kui midagi teha... silmad olid ka vesised ja nutt tahtis jõuga peale tulla.
Ellik lõpetas tööpäeva varem, kuna sai närvivapustuse. Algul säras nagu täheke... aga no seda ilu kauaks pold. Abo naised ütlesid talle nii halvasti, et ta lihtsalt nuttis 3h jutti. Kahjuks ei saanud teda mina ka lohutada, kuna olin letis ja pidin teenindama. Õnneks oli meil toas vähemalt paar õlle.
Nii ta siis istus seal üksi ja nuttis lakkamatult. Käisin vahepeal teda vaatamas. Jõin koos temaga ühed õlled ja tulin tööle tagasi. Nimelt Brr siin kainena tööd ei tee. Päeval tõmmatakse omale 6-pack sisse ja siis tööle. Paul arutas sõbraga, et Ellik süüakse siin elusalt, et ehk oleks parem panna ta restosse tööle... no aga restos on inimene olemas.
Palk meil suurem asi pole aga vähemalt on elamine ja söök tasuta.
Õhtul Brr oli shokiäärel ka, nimelt see hambutu Pico otsustas, et õudsalt normaalne oleks patsutada Brriku puusa möödaminnes. No pohh see puus, eksole. Aga seda nägi pealt meie isa Paul ja tema sõber. Vennad läksid jumalast leili.
Enne seda tahtis Paul peksa anda sellele pretensioonikale vennale, kes idioodi-tellimuse mulle esitas. Hoidsin jõuga teda kätest kinni, et äraaaa mineeee, ma pean siia ju tööd veel saama ja see bosside tuttav. No midagi õues ta igatahes sellele vennale ütles, sest see ved näitas hiljem, et Paul on värdjas... no mitte et see midagi uut oleks... keegi ju nagunii Pauli ei salli. Ülejäänud õhtu tahtsid nad Picole peksa anda, kuna see minu puusa puutus. Nii tige oli ja ütles, et ma peaks virutama talle. No ja siis lõpuks lubasid tast parklas teerulliga ülesõita. Ma ei tea mis juhtus. Käidi väljas, hiljem mind enam ei puudutud. No ilmselt Paul õues ähvardas ka teda. See on ikka perses, me suutsime tekitada ühe õhtuga ca 7 konflikti meesterahvaste vahel. Kõik nad käisid meile kordamööda rääkimas, et kes on munn ja kes dickhead jne...
Meie ainuke võimalus on nad lihtsalt ära kuulata, ei muud.
Kolmapäeval pandi meid jälle rakkesse, töötasime hommikul 11-14ni ja siis õhtul 6-9, rohkem me pold nõus tegema.
Istusime teiselepoole letti ja hakkasime õlle jooma. Tuli välja, et 74a on Elina vend, kuna neil on sama sinised silmad ja üldse vend ütles, et ta küüdidtati lapsena ja ta oli vaimuhaige ja saadeti Austraaliasse asumisele. Elina ütles, et maga välja, sa oled mu vanaisa pigem. Vend jäi rahule vähemalt sugulussidemega... no asi seegi ju :D Tema töötab meil võidusõidu toas (seal aparaadid ja vennad panustavad hobuste ja koerte võiduajamistele), meie müüme pileteid.
Keegi ei salli teda, kuna ta oskab paras sitapea olla, kõõritab kõiki halvustavalt :D
Keegi ei saa ta naljadest ka aru no va meie jälle, kes oleme võimelised temaga ninapidi koos istuma ja naerma terve õhtu. Õpetasime talle eesti keelse sõna, mis iseloomustab meie naisbossi – nõid. Oi perse kui naljakas see oli, kui vanamees hääldas seda nuuiiid, omal hambad irevil, no need, mis veel alles. Me tahame tast video saada :D
Vähemalt on meil siin ka toredaid seikasid, nagu näete :)
Neljapäev anti meile vabaks, kuna oleme nii tublisti tööd teinud.
Mis me teeme vaba päevaga Morna-külas? Joome muidugi. Hommikul pidi olema kell 10 koosolek. Ärkasime vastumeelselt lõpuks kell pool 10 ja siis teatati, et oh pekk, teil ikka hea mälu ja koosolekut täna polegi...hehehe... me pidime minestama, uni oli nii suur ja nüüd siis öeldaks nii, et teeme hoopis reedel. Naisülemus läks nimelt lapsi kooli viima. Läksime siis pessu ja pool 2 hekkesime baaris õlle jooma. Peale seda suundusime alko-poodi ja ostsime 6-packi kahepeale. Istusime parki ja panime päkad silma õlledele. Siis tuli meie baari-boss Pico autoga meile vastu. Ütles, et hüpake peale, et ma viin teid koju. No viis ta jee meid koju. Tegi hoopis meile külaekskursiooni. Mitte et me seda jala juba poleks teind aga no abiks ikka. Vähemalt viis ta meid teise pubisse, tegi meile veel ühed õlled välja.
Sealt leidsime juba sõbra, kes õhtul meie baari kolis :D
Jõudsime oma baari ja võtsime jälle õlled ligi, siis hakati meile muidugi väljakäristama, pooled tulid niisama töökohapoolt ja pooled osteti... isa Paul hoolitseb alatiselle eest, et lastel märjuke ninaall oleks.
Mängisime Ellikuga piljardit, tegime koos ühe partii ja siis tehti meile väljakutse – ABONAISED VERSUS MEIE!!! Oh shit, see ei ole küll hea. Üks väljakutsujatest oli meie koristaja. See sai Brrikust valesti aru ja ei sallinud meid enam silmaotsaski. Terve baar vaatas silmad punnis, et mis nüüd küll saama hakkab. Tore, meie kaotasime... kuigi pärast tuli välja, et võitsime ikkagi, kuna abod tegid mingi vea kuskil, mida meie hapuks läinud silm enam ei adunud :D
Sitt lugu ka, jube häbi. Elina suitsetas ja mina kaaaa. Ellik tegi pool suitsu ja Brr terve. Nii piinlik aga no mis teha, närvid ju nii pingul. Ise ostma ei hakka. Rohkem loodetavasti ei tee ka.
Õhtu lõppes sellega, et naisülemus käis oma alluva toas kanepit tõmbamas :D Peale seda rääkis Brr ülemusega lastest ja Ellik sai teada miks abo-naised teda vihkavad, nimelt on selline lugu, et nad ei seedi punapäid ja siniste silmadega veel. Selliseid pole siin maal enne veel nähtud. Ja pikad juuksed pidid tarkust tähendama. Nüüd on selge siis, miks abod elavad letitaga oleva Brri allaneelavad aga Ellikut mitte.
Aga vähemalt saime me oma koristajaga lõpuks sõbraks, kuna Ellik rääkis temaga hingelistel teemadel. Nüüd ta armastab meid ja lubas kaitsta ka abonaiste eest. Ta on muidu jumala kuri ja ta ei salli ka kedagi. Tal üks hammas ka eest puudu. Tahtis Elina oma sugulasele naiseks panna, vaene Elina pidi minestama. Õnneks tuli ruttu vabandus, et me lahkume ju 2 kuu pärast ja ei ole vaja poisile haiget teha. No mine pekki... mingi mudakoon??? EI! Õnneks oli ta selle põhjendusega väga päri ja peale seda oleme veel toredamad.
Hommikul oli valus pohmell... ühhh, õnneks möödus see kiiresti. Kell 10 oli meil koosolek, kus naisülemus teatas, et suitsetamine toas ei ole lubatud... no ise käis eile ju rõõmsalt kanepil toas :D
Täna on meie ametlik esimene tööpäev. Jama, täna on matused (abodel) ja see jama, üle küla on sama reegel, et jooke kaasa ei müü. Parem oleks üldse baar kinni panna, kuna eelmisel korral oli linnas tohutu kaos olnud – kaklused jne...
Eks me siis peale seda vaatame, kas jääme ellu või mitte.
Suureks kurvastuseks ei ole me veel julgenud küsida wifi paroole. Me oleme ju häbelikud.
Üks asi veel... kas hotellikülalisi on väga inetu sebida?
Üks seik jäi kirjutamata, ma ei tea mis küll nüüd saab... häbiots.
See on ju üsna tavaline, et me juua ei oska. No eile saigi siis nalja. Meie hotellis peatuvad 2 noormeest... oehh, nad on ikka tõsised silmarõõmud. Me oleksime nad kaugelt isegi Perthi ööklubis ära tabanud.
No ja eile siis lasi Elina oma jalga. Võehhh, Brriku nunnukene alles. Elina käskis mul joosta, kuna nägi minu oma restos. Nooh, kahmasin oma juuatäis kere siis jalgadele ja läksin teisele korrusele vetsu. No peab ju asja tegema. Poolel teel noormees vaatas nii ilusasti silma sisse. Nii Käisin peldikus ära ja tohohhh... noormees oli juba teisel korrusel, hambahari käes ja peldikupoole triivimas. Nähes mind, peatus. Noooh, tore, ma läksin siis juttu tegema.
Nii muuseas tegin Elinal ta enda palvel margi täiesti täis. Küsisin noormehelt nimelt sellist asja, et miks su imeilus sõber lahkus hotellist nii, et Elinale midagi ei öelnud? Et see oli nii inetu temast. Et lubas ju peale sööki ometi pubisse tulla :D
Noormees lubas siis sõbrale helistada ja noomida teda selle eest.
Kas normalne hotelli-staff käitub nii? Vist mitte. Õnneks me pole kunagi ennast ka päris normaalseks pidanud :D
Igatahes kui see noormees peaks siia kunagi tagasi tulema, siis Elina ilmselt sureb häbi kätte ära. No ja mina hakkan täna surema, kui see noormees peale tööd siia peaks tulema. Võehhh... häbi on.
Muide Uus-Meremaa noormehed on siin vist kõige atraktiivsemad... no ilusakesed.. need kaks viimast on just sealt.
Nagunii tuleb baari täna õlle jooma ja me peame teenindama... ui, ui, ui.