Meil ei ole vahepeal mitte kui midagi erilist juhtunud. Oleme maganud mehiselt lõunani peaaegu iga päev. Suureks sõbraks on ka vein olnud. Eile haarasime kanistri ja läksime jõeäärde istuma. Kiikusime laste mänguväljakul ja jalutasime. Siin on ikka väga ilus. Nägime jões delfiini, küll vilistasime talle, et ta tuleks... Saime tast ilusa pildi ka, seega jälle ehk kunagi näitame :D
Kodutee lõpp möödus juba kakerdades, kuna Elina ei jaksanud kuuni käeotsas vedada, siis pidi märjuke leidma oma tee kiirelt meie kerre. Lisaks sellele Elina hüppas mänguväljakul, järsku käis kärrrrrr... Elina püksid olid täiesti ribadeks – eest :D
Üks pool meetrit olid nad peaaegu vöökohast põlveni katki, ikka nii korralikult, et string vaatas vastu. Peitsime augu ära pusaga, pold hullu. Inetu oli ainult see, et päike paistis ja me olime keset lauspäeva peaaegu kummuli. Aga saage aru meie stressist, me peame ju baari tööle minema. Ja juba homme viibki buss meid Moorasse. Hosteli juurde jõudes peatus auto ja sealt vaatas meile vastu endine toakaaslane Indiast, see kole, kelle nägu on ikka päris kole, saime pildi (taaskord kunagi näitame). Ta pidi minema tööle aga arvas, et toredam oleks meid linna pubisse viia. Noooh meie ikka ju ei saa äraöelda nii ahvatlevale pakkumisele. Noormees ostis meile veel 6-packi austosse. See oli nii hea... mega suisa. Me pole ju õlle enam juppaega saanud, kuna raha pole.
Maandusime taaskord Northbridgel... no sinna ei tohi meid lasta, see on kõige hullem peorajoon Perthis. Valikuks sai meile taaskord pubi nimega Mustang. Üsna piinlik on, sest me oleme alati päris purjus seal... Baaris vihtusime tantsu, indialane sai juba kombekohaselt maharaputatud... küll mitte alatult vähemalt. Ilusaid poisslapsi oli terve baar täis, kes kõik tahtsid meiega tantsida ja juttu ajada. Peo lõppedes saime teada indialase solvumisest, ta heitis meile ette, et me tahtsime temaga vaid linna saada vms...
Leidsime taaskord uued peikad hahaha... Brrikul oli suisa ülikonnas aussi viks noorhärra. Elina leidis küll mitte ülikonnas aga väga nägusa aussi, kellega me veetsime rõõmsalt aega hommikuni. Brri peika pidi minema tööle veel hommikul :D
Ja ega meid eriti ei huvitanud, et India poiss minema läks... üsna kama. Sellele me muidugi ei mõelnud, et elame umbes 15-20km keskusest eemal. Aga õhtu sujus ilusti. Takso viis meid hotelli. Aussi noormees tööandja maksis tal hotelli ja see oli väga ilus hotell... ja milline suur king size voodi... Sinna langesime külitsi ja hakkasime õlle jooma. Joogikäigus sai vahepeal natuke süba ka silmale. No mis nii viga oli :D
Hommikul tegime omale kohvi ja asusime kodupoole. Bussipeatuses leidsime omale juba uue austaja. Kukkus kohe jutustama, et kust me tuleme ja kes me oleme. Ja loomulikult tehti kole nali ka meie kulul. Alatu. Ütles, et ta teab Eesti keeles ainult ühte lauset ja sosistas... kaksteist kuud. Meie va debiilikud kõva häälega, et jajaaajaaa, it means 12 months ja siis takka järgi vähemalt kolm korda üksteisevõidu üle kõikide: kaksteist kuud ja kaksteis kuud ja nii edasi... vend irvitab magusasti kergitab kulmu ja mhmh ja nüüd olge tublid ja kuulake kuidas see inglise keeles kõlab: Cock taste good :D Neile, kes ei tea tõlget m*nn maitseb heasti. No kujutate ette kuidas me downilt seda kordasime. Naersime nii, et pisar oli silmast väljas. Kutt lubas meile Moorasse külla tulla. Juba täna oleks sõbraga meid vaatama tulnud. Äkki peakski ütlema, et me läheme kohe Belmonti McDonaldsisse blogi üles riputama.
Aaa ja täna saime oma esimese sularaha tseki. Selle tseki vahetame pangas rahaks.
India poisist veel nii palju, et tema enam meiega suhelda ei soovi. Isegi täna tere ei öelnud. Eile lubas ta meile süüa teha aga täna jääb see ilmselt ära.
Meil on tõsiselt tagumine aeg siit ära minna juba. Brriku uus peika juba oli hämmingus ja arvas, et me ei peaks ennast nüüd siis nii kaugele lammaste sekka peitma.
Meile on paljud öelnud, et Moora on väga väike linn, kõik kuidagi laiali ja peavad farme. Ja et seal pole midagi teha. Üks vedas juba kihla, et tuleme kohe tagasi, et seal ei ole mitte midagi teha.
Sisimas loodame, et seal on vähemalt wifi, vastasel juhul blogime uuesti alles 2 kuu pärast... no loomulikult, kui meid kohe lahti ei lasta.
Mingi päev saime kõne kellegilt eestlaselt Siimult. Me kirjutasime ühte blogisse oma numbrid... aga helistas hoopis noormees, kes oli suvaline lugeja, mitte blogi omanik.
Nii tore oli rääkida, poisid otsivad juba kuuaega tööd. Siinmail on ka juba tööga hapuks läinud. Kaevanduse inimesi on ka meie hostel täis. Kaevandused sulgeti ja nüüd on kogu rahvas linnas. Loomulikult tööandja eelistab aussit, kuna neil ei ole ju piirangut, et üle 6 kuu ei saa töötada ühe tööandja juures.
Aaa ja ükspäev me nägime nii ilusat langevat tähte, et te ei kujuta ette. Nii ilusti ja kaua langes säravalt, et saime isegi oma soovid valmis mõelda ja isegi soovida.
Rohkem vist ei olegi meil midagi lisada... moraalitud nagu me oleme. No mis sa ikka teed.
Eks me siis kirjutame oma uued muljed uuest kohast juba... no loomulikult kui netti leiab. Midagi usume, et ikka on.
Friday, May 29, 2009
Monday, May 25, 2009
23.05.2009 Kell 02.45 – 25.05.2009 ELU EI OLE LILL, ausõna :D
BLOGI ME KIRJUTAME MUIDU ISEENDALE, KUNA KEEGI EI SUVATSE ISEGI MITTE KOMMENTEERIDA MEIE ELUOLU (VIHJE)... OMAETTE NAERDA ON MUIDU INETU... NO NIISAMA TEILE TEADMISEKS, ME OOTAME KA KAASTUNNET JA TEIE POOLEHOIDU. ME POLE NII TUGEVAD, KORDAMÖÖDA OLEME MURDUNUD JA TEINETEISEL KÄTT HOIDNUD...KHMMM, KORDUVALT. JA KUS ON MEIE EMMED??? ERITI ELINA EMME??? HALLOOO? ME OLEME KÜLL TÄISKASVANUD VANUSELT, KUID VAHEST OLEME IKKAGI LAPSED... EHK TEIE LAPSED. KOPP-KOPP SÜDAMETUNNISTUSELE.
Ärkasime, et tööle minna. Jõudsime ilusti kell 4 talli, kuid mitte kedagi veel ei olnud kohal.
Muide seal olid kaks noort, keda nägime sel päeval, kui meie auto katki läks... ilge küll, tahtsime lõuates südamest naerda, sest midagi nii koledat pold juppaega näinud – neiu, meie pikkune, vähe kobedama sangaga keskkohast... no selline paras tükk, no mitte ka väga paks. Too miilustas noormehega, kes oli talle ca õlani,eest puudus paar klahvi (hammast), kõrvad olid harali. Tagant oli selline vaade, nagu 6 aastane laps krabaks ahnelt täiskasvanu perset :D
Kui neiu astus 1 sammu, siis noormees astus kibekiirelt 2 sammu, et taktis püsida... samal ajal oli kann peos... no tegelt pool kanni, sest rohkem ei mahtunud :D Me käisime nende taga... võite ise arvata... hehehe...
Lõpuks mõtleime, et inetu on teiste armastust naerda, astusime neist mööda, et me seda tegema ei pea.
Tallis rakendati meid kohe tööle, kuigi algselt pidime vaatama kuidas protseduurid käivad (mida, millal ja kuidas tehakse)... meile visati kätte hunnik võidusõidu tarvikuid (no ma ka Brr ei tea võidusõidust midagi, see takistussõit ja võidusõit on sama sarnased nagu tennis ja jalgpall), hädaga sai siis piiledud kuidas need sitad pähe käivad loomale. Nooh pold häda, sita koristasime ka ilusti ära... Elinal oli endal ilmselt sõnnik püksis, kui astus hobuse taha hunnikuid korjama :D
Siis sai seal kõik tehtud, visati meile hobused pihku, et nüüd trackile (võidusõidu rada)... mis siis ikka, hakkasime hobuseid tallist sinna vedama. Boksi sisse ja uute järgi. Tee oli u 500m pikk, käekõrval viisime.
Lõpuks teatati trackil, et davai, saduldama... võidusõidu sadul on ikka erinev, mõned rihmad rohkem... Brr jälgis 1 kord kuidas saduldatakse, Elina vaatas niisama downi-näoga, nagu ei saaks küsimusest aru või nagu poleks see talle suunatud :D Brr on tubli inimene, teisel saduldamisel kostis kõrvalt, et 2min aega, Brr saduldas turboga pooleteise minutiga hobuse. Elina puhastas ja leidis ruttu omale tegevust... korjas tekke maha jne...
Ja lõpuks saadeti Elina hobust pesema :D:D:D
Päeva täht oli Elina, keegi ei teadnud, et ta esimest korda selliseid asju teeb. Õppis ära hobuse tekitamise, kammimise, päitsete panemise, valjad (võidusõidukad), boksi koristamise, hobuse pesemise, kuivatamise (kaabitsaga ja rätikuga), õppis ära, et kõik hobused ei löö seljatagant teda. Päev lõppes sellega, et koristas kõige kurjema hobuse boksi – hobune oli lahti ja Elina tal seljataga... tubli Teddy, ära mind löö :D
Brr söötis hobuseid enne tööpäeva lõppu ehk enne 10-t ja teate mis... peale tööpäeva lõppu ja otsatut rabamist öeldi meile, et me ei kõlba... saate te aru.
Me tegime nii rasket tööd. Huvitav on see, et talli omanik teadis seda ilmselt juba ennem, kuna ta vältis meiega hommikustsaati silmsidet.
Brr oli otsatu solvunud, Elina irvitas vahetpidamata. Brr helistas vennale, et kurta, vend ütles, et ohhhh pole vaja solvuda, et ju oli mingil sugulasel tööd vaja. Isiklikult ei tohi võtta.
Olime solvunud ja magasime ülejäänud päeva maha. Ärkasime kell 2 päeval. Kuna paar dzokit meiega flirtisid alatult, üks ratsutas Brrile järgi, kui too viimase hobuga trackilt tuli. Ilusad lohukesed olid poisil... küsis, et kas pubis ka käib. No ikka, ikka aga Belmontis on 1 pubi ja see imeb. Kahjuks sadulas ei näe kui jupid nad on. No nägu oli igatahes imeilus :D
Õhtul olime endiselt solvunud ja mõtlesime, et oleme ühe õlle ärateeninud ja suundusime ainukesse baari, kuna seal õll soodsam, kui linnas.
Enne kui olime lõpetanud oma õlled, ujusid meie lauale ligi kaks londot, nende ettepanek klubisse minna ahvatles meid väga, kuna meil vaesus juba jalaga nagunii perse taob, mõtlesime esimest korda noormehi kurjalt kasutada (nii nagu Eesti naistel ikka kombeks). Siiani olime kenasti oma rahapeal elanud :D
Läksime klubisse, see oli umbes 3 sakusuurhalli koos, seal olid kõik klubid, pubid ja hirmsuur kasiino. Jõle kift koht. Uksepeal sai nalja, noormeestele teatati, et nad on vist liiga täis... mille peale Brr haaras Elinal käest ja ütles, et nüüd on tagumine aeg minema panna... ja nii me jooksime (jube jaa, me teame) ja siis fakki, klubis vennad jalutasid vastu. Elina küsis lamba näoga silmi pööritades, et noooh, kus te siis nüüd jäite :D
Mille peale osteti meile veel õlut ja me vetsu läksime teadmata ajaks.... :D
Päris sitt pubeka tunne oli peal.
Tänu sellele sai Elina omale jälitaja. Vend ei jätnud ka siis rahule, kui meil juba uued tuuled olid, Elina peideti ära ja Brr uhas tantsu koos kahe pika noormehega.
Päras hiilisime nagu vargad taksopeale jälitaja eest. Vahepeal oli päris hirm peal juba.
Uni oli hea ja paha poldki hommikul.
Pühapäev sai niisama maha magatud, jalutasime 5km poodi, tagasiteel eksisime jälle ära ja sõimasime ja süüdistasime teineteist.
Kõmpisime jälle tubli 12km.
Esmaspäeval surusime oma viimase eneseuhkuse maha ja läksime tööbüroosse, kell kolmveerand 10 olime seal, avati 10.30. Järjekord oli juba räme. Kui mujal eestlasi ei kohta, siis seal nägime isegi 5-te :)
Lahkusime seal kell 14.00 lootusega saada tööle Country Pubi kuskile kikeberasohu Perthist ca 3-4h bussisõidu kaugusele... millegipärast ei taha teada :D
Jälle pidime valetama töökogemuse kohta. Eestis olime kindlad, et ettekandjaks kindlasti ei lähe aga see ju siin meie jaoks nüüd nii glamuurne amet :D
Homme saame teada, et kas koht on meie või mitte. Aeg sutsu paha, algaks 5 juuni ja vb pannakse meid rakkesse 2 kuuks... oehh.
Aaa ja Elinal on juba 2 aastat tallitöö kogemust ja loomulikult oleme Elinaga mõlemad baaris 3 kuud tööd teinud :D
Me suudame suisa 5 taldrikut kanda (Brr teatas isiklikust rekoridist :D). Hakkame nüüd aegsasti õppima :P
PS Annika, anna nõuandeid, et me päris perse ei paneks omadega... kuidas lattet teha vms, saada pls meile lühijuhend :D Kusjuures ootame seda siiralt. Taldrikuasjus helistame Kennethile... noh kui krediiti jagub :D
Aaa ja siis see asi ka veel, et Elina on kättesaadav vaid Aussi numbrilt nüüd, kuna kaotas Eesti oma ära.
Kui ta ei vasta, siis mu, Brri number on ka olemas. No worries.
Me oleme teada saanud palju uusi sõnu. Kas te teate misasjad on tagets-id? Elinale teatati, et tal on neid pesupesemisel vaja :D, need on zetoonid pesumasina tarbeks, Elina sai jälle suurte silmadega passida. Või siis mis asi on crokcery? Seda oleks saanud 5 doltsise deposiidi eest... ma aimasin mis need on aga Elina küsis igaksjuhuks üle. Need on nõude komplekt (taldrik, kauss, tass ja noad-kahvlid). Need üksikud näited vaid.
Coon? Ehk kirjutatakse nii, see on meie peet-vein, mida limpsime, kuna õlle ei jaksa osta :D
Coonid on need 100eek maksvad 4l kanistrid.
Täna pandi meil konditsioneer kinni... kuna ta käias ka siis, kui meid toas pold... no seda ca 30l kraadil. Seinal kiri, et peab kinni panema, kui toast lahkute. No karistuseks on see ilmselt mujalt keskusest väljatõmmatud ja pilti ette ei võta. Vsjoo... teine variant on see, et põles läbi... ei tea.
Rohkem pole midgai teinud. Vahest värvime ripsmeid, kuna läheme linna... tagasi tulles astume bussile, millel on kirjas 296 Kalamunda :D:D:D
Maanaise elu ei saagi põnev olla... eriti Kalamunda bussile astudes.. hehe.
Ärkasime, et tööle minna. Jõudsime ilusti kell 4 talli, kuid mitte kedagi veel ei olnud kohal.
Muide seal olid kaks noort, keda nägime sel päeval, kui meie auto katki läks... ilge küll, tahtsime lõuates südamest naerda, sest midagi nii koledat pold juppaega näinud – neiu, meie pikkune, vähe kobedama sangaga keskkohast... no selline paras tükk, no mitte ka väga paks. Too miilustas noormehega, kes oli talle ca õlani,eest puudus paar klahvi (hammast), kõrvad olid harali. Tagant oli selline vaade, nagu 6 aastane laps krabaks ahnelt täiskasvanu perset :D
Kui neiu astus 1 sammu, siis noormees astus kibekiirelt 2 sammu, et taktis püsida... samal ajal oli kann peos... no tegelt pool kanni, sest rohkem ei mahtunud :D Me käisime nende taga... võite ise arvata... hehehe...
Lõpuks mõtleime, et inetu on teiste armastust naerda, astusime neist mööda, et me seda tegema ei pea.
Tallis rakendati meid kohe tööle, kuigi algselt pidime vaatama kuidas protseduurid käivad (mida, millal ja kuidas tehakse)... meile visati kätte hunnik võidusõidu tarvikuid (no ma ka Brr ei tea võidusõidust midagi, see takistussõit ja võidusõit on sama sarnased nagu tennis ja jalgpall), hädaga sai siis piiledud kuidas need sitad pähe käivad loomale. Nooh pold häda, sita koristasime ka ilusti ära... Elinal oli endal ilmselt sõnnik püksis, kui astus hobuse taha hunnikuid korjama :D
Siis sai seal kõik tehtud, visati meile hobused pihku, et nüüd trackile (võidusõidu rada)... mis siis ikka, hakkasime hobuseid tallist sinna vedama. Boksi sisse ja uute järgi. Tee oli u 500m pikk, käekõrval viisime.
Lõpuks teatati trackil, et davai, saduldama... võidusõidu sadul on ikka erinev, mõned rihmad rohkem... Brr jälgis 1 kord kuidas saduldatakse, Elina vaatas niisama downi-näoga, nagu ei saaks küsimusest aru või nagu poleks see talle suunatud :D Brr on tubli inimene, teisel saduldamisel kostis kõrvalt, et 2min aega, Brr saduldas turboga pooleteise minutiga hobuse. Elina puhastas ja leidis ruttu omale tegevust... korjas tekke maha jne...
Ja lõpuks saadeti Elina hobust pesema :D:D:D
Päeva täht oli Elina, keegi ei teadnud, et ta esimest korda selliseid asju teeb. Õppis ära hobuse tekitamise, kammimise, päitsete panemise, valjad (võidusõidukad), boksi koristamise, hobuse pesemise, kuivatamise (kaabitsaga ja rätikuga), õppis ära, et kõik hobused ei löö seljatagant teda. Päev lõppes sellega, et koristas kõige kurjema hobuse boksi – hobune oli lahti ja Elina tal seljataga... tubli Teddy, ära mind löö :D
Brr söötis hobuseid enne tööpäeva lõppu ehk enne 10-t ja teate mis... peale tööpäeva lõppu ja otsatut rabamist öeldi meile, et me ei kõlba... saate te aru.
Me tegime nii rasket tööd. Huvitav on see, et talli omanik teadis seda ilmselt juba ennem, kuna ta vältis meiega hommikustsaati silmsidet.
Brr oli otsatu solvunud, Elina irvitas vahetpidamata. Brr helistas vennale, et kurta, vend ütles, et ohhhh pole vaja solvuda, et ju oli mingil sugulasel tööd vaja. Isiklikult ei tohi võtta.
Olime solvunud ja magasime ülejäänud päeva maha. Ärkasime kell 2 päeval. Kuna paar dzokit meiega flirtisid alatult, üks ratsutas Brrile järgi, kui too viimase hobuga trackilt tuli. Ilusad lohukesed olid poisil... küsis, et kas pubis ka käib. No ikka, ikka aga Belmontis on 1 pubi ja see imeb. Kahjuks sadulas ei näe kui jupid nad on. No nägu oli igatahes imeilus :D
Õhtul olime endiselt solvunud ja mõtlesime, et oleme ühe õlle ärateeninud ja suundusime ainukesse baari, kuna seal õll soodsam, kui linnas.
Enne kui olime lõpetanud oma õlled, ujusid meie lauale ligi kaks londot, nende ettepanek klubisse minna ahvatles meid väga, kuna meil vaesus juba jalaga nagunii perse taob, mõtlesime esimest korda noormehi kurjalt kasutada (nii nagu Eesti naistel ikka kombeks). Siiani olime kenasti oma rahapeal elanud :D
Läksime klubisse, see oli umbes 3 sakusuurhalli koos, seal olid kõik klubid, pubid ja hirmsuur kasiino. Jõle kift koht. Uksepeal sai nalja, noormeestele teatati, et nad on vist liiga täis... mille peale Brr haaras Elinal käest ja ütles, et nüüd on tagumine aeg minema panna... ja nii me jooksime (jube jaa, me teame) ja siis fakki, klubis vennad jalutasid vastu. Elina küsis lamba näoga silmi pööritades, et noooh, kus te siis nüüd jäite :D
Mille peale osteti meile veel õlut ja me vetsu läksime teadmata ajaks.... :D
Päris sitt pubeka tunne oli peal.
Tänu sellele sai Elina omale jälitaja. Vend ei jätnud ka siis rahule, kui meil juba uued tuuled olid, Elina peideti ära ja Brr uhas tantsu koos kahe pika noormehega.
Päras hiilisime nagu vargad taksopeale jälitaja eest. Vahepeal oli päris hirm peal juba.
Uni oli hea ja paha poldki hommikul.
Pühapäev sai niisama maha magatud, jalutasime 5km poodi, tagasiteel eksisime jälle ära ja sõimasime ja süüdistasime teineteist.
Kõmpisime jälle tubli 12km.
Esmaspäeval surusime oma viimase eneseuhkuse maha ja läksime tööbüroosse, kell kolmveerand 10 olime seal, avati 10.30. Järjekord oli juba räme. Kui mujal eestlasi ei kohta, siis seal nägime isegi 5-te :)
Lahkusime seal kell 14.00 lootusega saada tööle Country Pubi kuskile kikeberasohu Perthist ca 3-4h bussisõidu kaugusele... millegipärast ei taha teada :D
Jälle pidime valetama töökogemuse kohta. Eestis olime kindlad, et ettekandjaks kindlasti ei lähe aga see ju siin meie jaoks nüüd nii glamuurne amet :D
Homme saame teada, et kas koht on meie või mitte. Aeg sutsu paha, algaks 5 juuni ja vb pannakse meid rakkesse 2 kuuks... oehh.
Aaa ja Elinal on juba 2 aastat tallitöö kogemust ja loomulikult oleme Elinaga mõlemad baaris 3 kuud tööd teinud :D
Me suudame suisa 5 taldrikut kanda (Brr teatas isiklikust rekoridist :D). Hakkame nüüd aegsasti õppima :P
PS Annika, anna nõuandeid, et me päris perse ei paneks omadega... kuidas lattet teha vms, saada pls meile lühijuhend :D Kusjuures ootame seda siiralt. Taldrikuasjus helistame Kennethile... noh kui krediiti jagub :D
Aaa ja siis see asi ka veel, et Elina on kättesaadav vaid Aussi numbrilt nüüd, kuna kaotas Eesti oma ära.
Kui ta ei vasta, siis mu, Brri number on ka olemas. No worries.
Me oleme teada saanud palju uusi sõnu. Kas te teate misasjad on tagets-id? Elinale teatati, et tal on neid pesupesemisel vaja :D, need on zetoonid pesumasina tarbeks, Elina sai jälle suurte silmadega passida. Või siis mis asi on crokcery? Seda oleks saanud 5 doltsise deposiidi eest... ma aimasin mis need on aga Elina küsis igaksjuhuks üle. Need on nõude komplekt (taldrik, kauss, tass ja noad-kahvlid). Need üksikud näited vaid.
Coon? Ehk kirjutatakse nii, see on meie peet-vein, mida limpsime, kuna õlle ei jaksa osta :D
Coonid on need 100eek maksvad 4l kanistrid.
Täna pandi meil konditsioneer kinni... kuna ta käias ka siis, kui meid toas pold... no seda ca 30l kraadil. Seinal kiri, et peab kinni panema, kui toast lahkute. No karistuseks on see ilmselt mujalt keskusest väljatõmmatud ja pilti ette ei võta. Vsjoo... teine variant on see, et põles läbi... ei tea.
Rohkem pole midgai teinud. Vahest värvime ripsmeid, kuna läheme linna... tagasi tulles astume bussile, millel on kirjas 296 Kalamunda :D:D:D
Maanaise elu ei saagi põnev olla... eriti Kalamunda bussile astudes.. hehe.
Kakskümmend üks mai... vähemtähtis päev :)
Hommikune äratus oli meil kell 08.00, kuna teha oli palju (politseitõend, et me pole kriminaalid, Brr vaja arstile, et psühh pole, auto registri nr-d ARKi viia ja siis tagasi litsensi saama). Juhtus nii, et kui meie kaks lammast dushitasime, oli helistanud võõras number mõlemale numbrile ja korduvalt (vaene toanaaber, tema magas oma joodikuund... see üks hirmkole kutt muidu. See on see, kelle kaisus ärgates näriks oma käe läbi, et kuti alt see kätte saada... et ometi ei ärataks... no saate ise ka aru... peaaegu õudusunenägu... aga jaaa, tal on hea süda... no kellele see primaarne on, muidu tõmba kott pähe...ühhhh).
Helsitasime võõrale numbrile tagasi... nojahh, ei vastatud. Hiljem helistas tagasi, poolest jutust aru ei saanud. See ikka tõsine Aussie, no ta ei proovinud korda ka aeglasemalt või selgemalt rääkida. Kui inglisekeelne spellimine ei ole suur töö, siis aussidest ei saa ka esimesest tähest aru... ausalt. See on võrdeline sellega, et keegi tuleb teie juurde võro murrakuga imekiirelt rääkima... jah ja siis pead aru saama tast, kuna tema on su järgmine tööandja ja iga info on tähtis ja sa ei saa olla nagu down ja küsida 10 x üle, muidu viimaks ei tahagi sind.
Meie loodetavasti uus tööandja on Dan Morton. Ta on võidusõitjate treener. Meie tööks oleks hallata vähemalt 6 nädalat 2 talli, saaks sitta visata, hobuseid jalutada, tekitada, sööta, puhastada ja niisama sügada. Tööpäevad algaksid kell 4 hommikul!!! Kui enne oli 6.30 hullumaja, siis nüüd ma kohe ei tea.
Homme ilmselt saame ka paberid kätte. PS Barbara ikkagi ratsutada ei saa, kuna arstile aega ei saanud, järjekord on ja pealegi on 3lk küsimusi teemal vaimuhaigus, kõrvad korras? Aga silmad? Eee nahk... no ei perse, viimase kohta tahaks kirjutada, et mul on AKNE... mis siis??? Ma pole kunagi kuskil midagi sellist näinud. Elina juba praegu laseb vedelat, sest ta nägi täna talli ja paitas hobuseid...hehehe. Ma lohutan teda, et igakord, kui ta viib 2 hobust korraga võistlusrajale, ootavad teda seal 2 dzokit (meesterahvast) ja nemad võtavad hobused ära. No see on ka ainus asi, millega ma teda lohutada saan... see läheb nõks korda... ma palvetan, et need dzokid ilusad vähemalt on :D
Elina jaoks on see töö selline: ma vihkan söögitegemist, nüüd lähen peakokaks :P
Dan oli kena, lohutas Brri, et tal tuttav arst ja no worries, saad oma ratsutaja litsensi ka kätte, et laseb paberi korda teha. Seniks lepin madalamate paberitega... noh, vähemalt võin neile pai teha ja käekõrval jalutada... tore.
Täna eksisime linnas ära, olime läbimärjad, sest algas vihmaperiood. Jalutasime oma lollust 3h, sest kes ikka jaksab omale kaardi otsida, eks.
Oma päevaplaanidest täitsime ca 40% autol numbrid peal, arstile ei saand, politseisse poldki vaja minna, piirdusime postkontoriga, litsentse ära ei jõudnud viia, seega endiselt meil neid ei ole.
Helsitasime võõrale numbrile tagasi... nojahh, ei vastatud. Hiljem helistas tagasi, poolest jutust aru ei saanud. See ikka tõsine Aussie, no ta ei proovinud korda ka aeglasemalt või selgemalt rääkida. Kui inglisekeelne spellimine ei ole suur töö, siis aussidest ei saa ka esimesest tähest aru... ausalt. See on võrdeline sellega, et keegi tuleb teie juurde võro murrakuga imekiirelt rääkima... jah ja siis pead aru saama tast, kuna tema on su järgmine tööandja ja iga info on tähtis ja sa ei saa olla nagu down ja küsida 10 x üle, muidu viimaks ei tahagi sind.
Meie loodetavasti uus tööandja on Dan Morton. Ta on võidusõitjate treener. Meie tööks oleks hallata vähemalt 6 nädalat 2 talli, saaks sitta visata, hobuseid jalutada, tekitada, sööta, puhastada ja niisama sügada. Tööpäevad algaksid kell 4 hommikul!!! Kui enne oli 6.30 hullumaja, siis nüüd ma kohe ei tea.
Homme ilmselt saame ka paberid kätte. PS Barbara ikkagi ratsutada ei saa, kuna arstile aega ei saanud, järjekord on ja pealegi on 3lk küsimusi teemal vaimuhaigus, kõrvad korras? Aga silmad? Eee nahk... no ei perse, viimase kohta tahaks kirjutada, et mul on AKNE... mis siis??? Ma pole kunagi kuskil midagi sellist näinud. Elina juba praegu laseb vedelat, sest ta nägi täna talli ja paitas hobuseid...hehehe. Ma lohutan teda, et igakord, kui ta viib 2 hobust korraga võistlusrajale, ootavad teda seal 2 dzokit (meesterahvast) ja nemad võtavad hobused ära. No see on ka ainus asi, millega ma teda lohutada saan... see läheb nõks korda... ma palvetan, et need dzokid ilusad vähemalt on :D
Elina jaoks on see töö selline: ma vihkan söögitegemist, nüüd lähen peakokaks :P
Dan oli kena, lohutas Brri, et tal tuttav arst ja no worries, saad oma ratsutaja litsensi ka kätte, et laseb paberi korda teha. Seniks lepin madalamate paberitega... noh, vähemalt võin neile pai teha ja käekõrval jalutada... tore.
Täna eksisime linnas ära, olime läbimärjad, sest algas vihmaperiood. Jalutasime oma lollust 3h, sest kes ikka jaksab omale kaardi otsida, eks.
Oma päevaplaanidest täitsime ca 40% autol numbrid peal, arstile ei saand, politseisse poldki vaja minna, piirdusime postkontoriga, litsentse ära ei jõudnud viia, seega endiselt meil neid ei ole.
Bad Luck 18-20 mai
18 mai vegeteerisime tv-toas ja ootasime, et automees meile helistaks, läks mitu tundi aga ei midagi... kell 12 ajasime siis ise kargu alla ja panime vana juurde kohale. Ta oli üsna üllatunud, lootis, et me ei lähe sinna.
Küsis ikka veel vähemalt 5 korda üle, et kas tahate seda autot ikka ja ärge parem võtke. Meie ikka et ei, ei, ei, ikka tahame ja jutt ju jäi ja kus on meie ilus punane Redback :D
Ta oli üsna nõutu, ei saanud midagi teha ka, läksime siis kohalikku ARKi ja vormistasime paberid ümber. Peale seda ostsime linnast omale telgi ja tagasiteel hosteli poole, võtsime teepealt kaasa ka kommikarbi automüüjale, kuna ta hommikul parandas meie rehvi tasuta ära, mille üks iirlane puruks sõitis.
Päev mõõdus lihtsalt niisama ja hakkasime mõtlema, et auto väike ja äkki ei peakski neid pedesid kaasa võtma, päev edasi süvenes see mõte veelgi. Hommikul palvetasime, et nad välja ei ilmuks... saate aru, lupardid ütlesid meile, et kuna sõit läheb kokku ca 400 dollarit, siis nemad annaksid meile 100, no mida fakki, kas me siis maksame ise 300 ja elame täiskitsikuses? Probleem oli selles, et me Elinaga ei tahtnud kumbki valelpool selle kuradi autoga sõita. Ja lõpuks saime kompromissi, et davai, mis siis ikka juhtub, kerin rooli. No ja siis me lihtsalt hiilisime hosteli ette ja hiilisime autosse ja panime tuld :D Elina aint röökis, et hoiiiiaaaa enda poooole... Nimelt ju siin valepidi liiklus ja ma vanast rasvast tahan suruda ennast sinna kus vaja pole... 10-20cm lahutas meid pidevalt kõrvalautodest ja äärekividest :D
Aaa ja muide kuna me Elinaga residendid ei ole, siis me ei saa teha autole kindlustust. See tähendab, et meil on poole aasta rego, mis katab vaid surmajuhtumi. Eks kõik udupeened laiaks sõidetud BMW-d ja Mersud maksad omast taskust nii et silm ka ei pilgu. Seda ma ei saanudki teada, et mis siis saab, kui peale avariid ei ole raha maksta??? Nooh, panevad meid siis kinnimajja? Tasuta öömaja... nooh meile see sobiks hästi, saaks süüa ka veel – tuusik? Veel hullem mõte tuli, kui nad äkki ostavad one-way pileti, et saaksime karistuse ära kanda Harku vanglas... hehe.
Pedede pärast süda nii valutas, sõitsime mööda maanteed ja mõtlesime, et äkki pold hea idee. Nooh ja siis käis üks kõva PAUK.. papahhh... tatahhh... ma pidin roolis minestama, mõtlesime, et no nüüd küll läheb põlema :D
Mu silm oli punnis, Elina ei jõudnud midagi öelda, kui ma juba keerasin vastassuunast peaaegu üle äärekivide parklasse... uhhh ja ahhhh et no mis see siis nüüd oli, arvasime, et no ju see esistange oli, mis rataste alla jäi. Aga ei... no läksime välja ja terve nagu purikas... nooh, ma siis ütlesin, et Elina vaataks väljas, ma teen ühe tiiru veel. Hakkasin tiiru tegema ümber parkla ja jälle papahhhh ja põmaki. Elina ütleb, et ta nagu ei näe midagi. Lõpuks jõudsime ühiselt selgusele, et see armas asi oligi käigukast. Käigud enam sisse ei läinud, küll läks teine käik aga sellega auto liikvele ei läinud. Kellad majas jah... oleks ostmata jätnud, oleks siianu joonud Perthi kesklinnas. Aga meie jõudsime Belmonti :D
Peale suurt shokki ja autole jalaga panemist vaatasime ringi. Tohohhhh... me oleme KFC parklas... ületee on Januse Kaameli alkopood, selle kõrval autoremondi töökoda ja veel lisaks Hostel... no kurat, elu ju täitsa lill :D
Õnneks me olime nii tublid, et ostsime oma odavast alkopoest enne kaasa veel 8 liitrit veini. Vantsisime töökotta, seal teenendas meid üks omamoodi kabe onu (tatoveeritud ja kiilakas :D) Ta tahtis meid jubedalt aidata. Oli valmis kohe juba auto ära tooma, et poisid saaks juba hommikul üle vaadata. Aga kahjuks oli ta üksi tööl ja ei saanud ära tulla. Tema hea soovitus meile oli see, et minge nüüd siis täna ilusti baari ja võtke õlle. No aga meie läksime parklasse ja võtsime hoopis veini. Jõime ära kankust tubli liitri või poolteist... tuju oli kohe märksa parem. Valasime klaasid täis ja läksime uut ümbrust kaema. Pold viga... kui siis äkki TOHOHHH, suur hobustevõidusõidu rada.. Ajee, see on kuulus Ascot Perthi küljeall. Algul vaatasime, et talle pole aga natuke aega jalutamist ja mida siis, maruilusad majad ja iga maja taga on suurem, veel suurem või vähe suurem tall ja hobused sees. Justkui hobuste küla. Mõtlesime, et oleks vaja siiski vähe tööd teha ja miks mitte näiteks seal samas hobukülas. Üks vanamees rohis seal, see ütles, et keegi kuskil otsib aga ega muud pole, kui hakake maju läbikammima... no mida, neid seal vähemalt 100tk :D Ja siis oli üks indiaanlast meenutav noormees ühe halli pöörase hobusega... tema jumala leilis, et tal on mingi pruut või sõbranna (ei saand täpselt aru) soomest, et tulgu me kaasa ja see olla alles tööd saanud, et ehk saab meid aidata vms. Mis ikka, vedasime siis ennast noormehele sappa, kelle hull hobune rämedalt jõllitas ja käitus täiesti ebanormaalselt. Vend ütles veel, et ärge lähedale tulge, et see võib lüüa ka veel. No tore on. Jõudsime sommi juurde, see oli ikka ehe somm, kohe õigusega oma nime väljateeninud. Vana m*nn! Noormees jäi ka mokk töllakil passima, kui eit vigises vastuseks, et otsivad tööd... noh et sõuuu, mida ma nüüd teha saan jne... äärmiselt inetult rääkis. Jutt muutus siis, kui kuulis kui palju ühel meist kogemust on... siis alles tõmbas tagasi. Labane mutt.
Targemaks saime nii palju, et peaks panema treenerite baari kuulutuse, seda ütles noormees ise ja ilmaaegu läksime sommi juurde oma tuju rikkuma, mis oli niigi sitt. Rohkem ei saanud teada, kui vaid seda, et keegi kuskil ikka otsib. Nohh, läksime siis tagasi kodupoole, milleks meie mittetöötav krüsa. Küsisime kümnetelt, et kus siin on lähim baar, enamik olid läbisõidul ja ei teadnud. Siiski lõpuks üks abivalmis kohalik pooljoodik teadis täpselt öelda. Seadsime sammud baari poole. Seal oli selline poolkasiino, vennad mängisid hasartmänge ja meie rüüpasime suurt õlle. Kena oli see, et õlle hind on ca 3audi odavam, kui Perthis.
Õlled joodud läksime auto juurde ja mõtlesime, et täna öösel magame autos. No mis siis ikka, fliistekid välja, jope ja jutud ja autosse kerra. Oi õud... kõrvale hostelisse ei julgenud vaatamagi minna, nii ilus, et raudselt öö maksab ca 50 AUD inimene. Uinusime ja ärkasime iga 30-60min tagant ehmatusega. Mingi aborigeeni kisa käis ette ja taha. Päris kole. KFC oli ka oma töö lõpetanud kell 22 juba. Meie auto oli ainuke parklas. Nii paha kohapeal, et keegi poleks näinud, kui kuri aborigeen meie asju oleks tahtnud omastada. Öösel kell 4 tuli rõõmusõnum, keegi John JÄLLE, see oli armas, ta huvitus, et kuidas meil läheb. Vastus oli ilge: No we are not well but thanks for asking :) Our car is broken and we are scaring the aborigens at the moment. Nice night. Selle peale tahtis noormees meile appi tõtata... no aga mida saab teha üks tõenäoliselt kõige suurem joodik Perthis, kes ise elab Internationali bäkersis. Vist midagi, ta koguaeg purjus ja autot tal nagunii pole, raha ka mitte, et meid lunastama tulla. No saatsime ta siis leebelt, väga leebelt kurele, ütlesime, et me ei tea kus me oleme... no aga vähemalt mitte kõrbes ja no worries. Alles kella 5st sai normaasemalt sõba silmale. Tegemist oli ühe hirmsama ööga meie elust. Ärkasime peale 8t, jube külm oli. Pesime hambad ja panime uuesti tallipoole leekima. Kuulutuse olime juba valmis kirjutanud, sisu selline, et Barbs on proff ratsutaja ja Elina oskab kõiki tallitöid ja hobustega seonduvat unepealt. Tööd on ju vaja :D
Hobuse joonistasime ka kuulutusele, et rohkem silmapaistev oleks. Jutt algas nii, et 2 girls from Estonia, non smokers ja vanused juurde... noh ikka ennast ju müüme :D
Talli saabudes saime poolshoki, meid vaadati kui veidrikke ja öeldi, et no kuulge, baar on lahti hommikul kella 4st kuni 8ni :D Siis kui treenerid pausil on. Ja uksed kinni. Me siis halasime nats ja lõpuks leiti keegi, kellel oli võti ja kes läks ja pani meie kuulutuse üles. Jee, meel oli hea. Nüüd ootame, et kas keegi ometi võiks meile helistada. Loodame väga homse peale. Läksime jalutasime tallidevahel jälle. Kõik lehvitasid, teretasid ja olid toredad. Leidsime uuesti oma ratsutaja halli hobusega :D ja tema omakorda juhatas meid ühe treeneri juurde, kes ühe tüdrukuga rajal oli. Nad olid toredad. Vana saatis tegema meid litsense. Muide Aussis peab olema isegi tallitöötajal litsens ka sellel, kes ise ei ratsuta ja sitta viskab :) Nooh, siis läksime juhendamise järgi klubisse, kus seda teha saab. Otsisime nagu napakad, sest midagi kirjas pold. Lõpuks leidsime maja, mis paistis sobivat. Üks noormees keeras auto just sinna ette ja astus välja. Nii, me siis tõttasime nagu tuvikesed ligi ja küsisime, et kus saame teha omale litsensid, ta lahkelt ütles, et tulge kaasa, ma näitan. Jälle tehti pool tööd meie eest ja küsiti meile ka vajalikud paberid. Hakkasime nendega ära minema, kui noormees palus korra oodata. Võttis paberi ja kirjutas oma numbri sellele... vaatasin hämmeldunult ja mökk, mökk, siis ta ütles, et ise ka tallidest ja helista... mhh ei saanud aru kas tal on omal tall või töötab seal. Peaks asja tegema igaksjuhuks. Selgus, et meil oli vaja passipilte ja politseiavaldust, et me ei ole kriminaalid :D
Passipildid olemas aga menti peaks siis homme minema, saaks asjad jutti.
Kui kõik korras, siis Elina on litsenseeritud sitavisaja, kes võib ka hobust käekõrval talutada, mina aga võin suisa peale nende tööde veel hobusele selga istuda... kujutate ette :D Praegu kusjuures ei või :D
Tulime uuesti oma Redbacki juurde, mille ristisime nüüd Bad Luck-iks. Nimelt käisime täna jälle mehaanikute juures, kes vaatasid pabereid ja ütlesid, et meie auto parandus läheb tõenäoliselt ca 2 korda ostuhinnast kallimaks. Ajee, õnn saabus meie õuele. Nad soovitasid auto hüljata. Nüüd vist ongi nii, et homme võtame numbrimärgid maha ja rego kleepeka kaasa ja paberid ja viime ARKi, siis saame ca poole rahast tagasi. Auto kingime mehaanikule :D
Numbrimärkidega seda muide vedelema ei saa jätta, muidu Austraalia otsib mind üles ja saan sellise trahvi, et hingata raske.
Peale elamusi otsustasime siiski hostelit kaeda, kuna muidu teine öö oleks me Elimaga iseenda kõrid öösel hirmust läbinärinud :D Hostel muideks maksis alla 200,- :D:D:D oleks teadnud, oleks kohe siia tulnud. Siin kandis on muideks väga palju kurjasid aborigeene. Elina leidis infotahvlilt teksti, et ärge midagi autosse jätke, et abod peksavad sisse ja panevad hakkama kõik, saate aru... oeh ja me veel magasime ja kuulasime kisa...
Nüüd oleme pestud, kustud (wc-s mitte metsaall) ja kammitud, ülim tunne.
Kuulasime autos Olav Ehala Armastatud Laule... nii tore oli, summutas abo kisa (see on jube, enam-vähem sama, kui meie täis bomshikud röögivad täiest kõrist). Abod muide nuusutavad kummiliimi ja bensu, sellepärast nad nii segi ongi koguaeg.
PS päeva nael – meid kutsuti stupid-bitchideks, üks abo arvas, et tema isa on kõige tegijam loomaarst ja kui me tema kontakte ei taha, oleme me vanad munnid. Otsustasime olla munnid seekord ja jooksime ületee abo eest minema :D
Autod olid juba seismajäämas, kui nad avastasid, et me käed laiali aboga vaidlesime... no ega nalja pole, hirm oli ka nats. Ta haises ka.
Elinaga läheme varsti arstile, kui keegi ei ütle millised on voodilutika hammustused, ta on juba päris rõve. Äkki nakkab, siis on pees. Tal juba 2cm läbimõõduga osad täpid ja kerel neid kokku ca 15 (Emme Ene, ära üle dramatiseeri :))
Homme on uus päev ja kõik ilusam äkki.
Küsis ikka veel vähemalt 5 korda üle, et kas tahate seda autot ikka ja ärge parem võtke. Meie ikka et ei, ei, ei, ikka tahame ja jutt ju jäi ja kus on meie ilus punane Redback :D
Ta oli üsna nõutu, ei saanud midagi teha ka, läksime siis kohalikku ARKi ja vormistasime paberid ümber. Peale seda ostsime linnast omale telgi ja tagasiteel hosteli poole, võtsime teepealt kaasa ka kommikarbi automüüjale, kuna ta hommikul parandas meie rehvi tasuta ära, mille üks iirlane puruks sõitis.
Päev mõõdus lihtsalt niisama ja hakkasime mõtlema, et auto väike ja äkki ei peakski neid pedesid kaasa võtma, päev edasi süvenes see mõte veelgi. Hommikul palvetasime, et nad välja ei ilmuks... saate aru, lupardid ütlesid meile, et kuna sõit läheb kokku ca 400 dollarit, siis nemad annaksid meile 100, no mida fakki, kas me siis maksame ise 300 ja elame täiskitsikuses? Probleem oli selles, et me Elinaga ei tahtnud kumbki valelpool selle kuradi autoga sõita. Ja lõpuks saime kompromissi, et davai, mis siis ikka juhtub, kerin rooli. No ja siis me lihtsalt hiilisime hosteli ette ja hiilisime autosse ja panime tuld :D Elina aint röökis, et hoiiiiaaaa enda poooole... Nimelt ju siin valepidi liiklus ja ma vanast rasvast tahan suruda ennast sinna kus vaja pole... 10-20cm lahutas meid pidevalt kõrvalautodest ja äärekividest :D
Aaa ja muide kuna me Elinaga residendid ei ole, siis me ei saa teha autole kindlustust. See tähendab, et meil on poole aasta rego, mis katab vaid surmajuhtumi. Eks kõik udupeened laiaks sõidetud BMW-d ja Mersud maksad omast taskust nii et silm ka ei pilgu. Seda ma ei saanudki teada, et mis siis saab, kui peale avariid ei ole raha maksta??? Nooh, panevad meid siis kinnimajja? Tasuta öömaja... nooh meile see sobiks hästi, saaks süüa ka veel – tuusik? Veel hullem mõte tuli, kui nad äkki ostavad one-way pileti, et saaksime karistuse ära kanda Harku vanglas... hehe.
Pedede pärast süda nii valutas, sõitsime mööda maanteed ja mõtlesime, et äkki pold hea idee. Nooh ja siis käis üks kõva PAUK.. papahhh... tatahhh... ma pidin roolis minestama, mõtlesime, et no nüüd küll läheb põlema :D
Mu silm oli punnis, Elina ei jõudnud midagi öelda, kui ma juba keerasin vastassuunast peaaegu üle äärekivide parklasse... uhhh ja ahhhh et no mis see siis nüüd oli, arvasime, et no ju see esistange oli, mis rataste alla jäi. Aga ei... no läksime välja ja terve nagu purikas... nooh, ma siis ütlesin, et Elina vaataks väljas, ma teen ühe tiiru veel. Hakkasin tiiru tegema ümber parkla ja jälle papahhhh ja põmaki. Elina ütleb, et ta nagu ei näe midagi. Lõpuks jõudsime ühiselt selgusele, et see armas asi oligi käigukast. Käigud enam sisse ei läinud, küll läks teine käik aga sellega auto liikvele ei läinud. Kellad majas jah... oleks ostmata jätnud, oleks siianu joonud Perthi kesklinnas. Aga meie jõudsime Belmonti :D
Peale suurt shokki ja autole jalaga panemist vaatasime ringi. Tohohhhh... me oleme KFC parklas... ületee on Januse Kaameli alkopood, selle kõrval autoremondi töökoda ja veel lisaks Hostel... no kurat, elu ju täitsa lill :D
Õnneks me olime nii tublid, et ostsime oma odavast alkopoest enne kaasa veel 8 liitrit veini. Vantsisime töökotta, seal teenendas meid üks omamoodi kabe onu (tatoveeritud ja kiilakas :D) Ta tahtis meid jubedalt aidata. Oli valmis kohe juba auto ära tooma, et poisid saaks juba hommikul üle vaadata. Aga kahjuks oli ta üksi tööl ja ei saanud ära tulla. Tema hea soovitus meile oli see, et minge nüüd siis täna ilusti baari ja võtke õlle. No aga meie läksime parklasse ja võtsime hoopis veini. Jõime ära kankust tubli liitri või poolteist... tuju oli kohe märksa parem. Valasime klaasid täis ja läksime uut ümbrust kaema. Pold viga... kui siis äkki TOHOHHH, suur hobustevõidusõidu rada.. Ajee, see on kuulus Ascot Perthi küljeall. Algul vaatasime, et talle pole aga natuke aega jalutamist ja mida siis, maruilusad majad ja iga maja taga on suurem, veel suurem või vähe suurem tall ja hobused sees. Justkui hobuste küla. Mõtlesime, et oleks vaja siiski vähe tööd teha ja miks mitte näiteks seal samas hobukülas. Üks vanamees rohis seal, see ütles, et keegi kuskil otsib aga ega muud pole, kui hakake maju läbikammima... no mida, neid seal vähemalt 100tk :D Ja siis oli üks indiaanlast meenutav noormees ühe halli pöörase hobusega... tema jumala leilis, et tal on mingi pruut või sõbranna (ei saand täpselt aru) soomest, et tulgu me kaasa ja see olla alles tööd saanud, et ehk saab meid aidata vms. Mis ikka, vedasime siis ennast noormehele sappa, kelle hull hobune rämedalt jõllitas ja käitus täiesti ebanormaalselt. Vend ütles veel, et ärge lähedale tulge, et see võib lüüa ka veel. No tore on. Jõudsime sommi juurde, see oli ikka ehe somm, kohe õigusega oma nime väljateeninud. Vana m*nn! Noormees jäi ka mokk töllakil passima, kui eit vigises vastuseks, et otsivad tööd... noh et sõuuu, mida ma nüüd teha saan jne... äärmiselt inetult rääkis. Jutt muutus siis, kui kuulis kui palju ühel meist kogemust on... siis alles tõmbas tagasi. Labane mutt.
Targemaks saime nii palju, et peaks panema treenerite baari kuulutuse, seda ütles noormees ise ja ilmaaegu läksime sommi juurde oma tuju rikkuma, mis oli niigi sitt. Rohkem ei saanud teada, kui vaid seda, et keegi kuskil ikka otsib. Nohh, läksime siis tagasi kodupoole, milleks meie mittetöötav krüsa. Küsisime kümnetelt, et kus siin on lähim baar, enamik olid läbisõidul ja ei teadnud. Siiski lõpuks üks abivalmis kohalik pooljoodik teadis täpselt öelda. Seadsime sammud baari poole. Seal oli selline poolkasiino, vennad mängisid hasartmänge ja meie rüüpasime suurt õlle. Kena oli see, et õlle hind on ca 3audi odavam, kui Perthis.
Õlled joodud läksime auto juurde ja mõtlesime, et täna öösel magame autos. No mis siis ikka, fliistekid välja, jope ja jutud ja autosse kerra. Oi õud... kõrvale hostelisse ei julgenud vaatamagi minna, nii ilus, et raudselt öö maksab ca 50 AUD inimene. Uinusime ja ärkasime iga 30-60min tagant ehmatusega. Mingi aborigeeni kisa käis ette ja taha. Päris kole. KFC oli ka oma töö lõpetanud kell 22 juba. Meie auto oli ainuke parklas. Nii paha kohapeal, et keegi poleks näinud, kui kuri aborigeen meie asju oleks tahtnud omastada. Öösel kell 4 tuli rõõmusõnum, keegi John JÄLLE, see oli armas, ta huvitus, et kuidas meil läheb. Vastus oli ilge: No we are not well but thanks for asking :) Our car is broken and we are scaring the aborigens at the moment. Nice night. Selle peale tahtis noormees meile appi tõtata... no aga mida saab teha üks tõenäoliselt kõige suurem joodik Perthis, kes ise elab Internationali bäkersis. Vist midagi, ta koguaeg purjus ja autot tal nagunii pole, raha ka mitte, et meid lunastama tulla. No saatsime ta siis leebelt, väga leebelt kurele, ütlesime, et me ei tea kus me oleme... no aga vähemalt mitte kõrbes ja no worries. Alles kella 5st sai normaasemalt sõba silmale. Tegemist oli ühe hirmsama ööga meie elust. Ärkasime peale 8t, jube külm oli. Pesime hambad ja panime uuesti tallipoole leekima. Kuulutuse olime juba valmis kirjutanud, sisu selline, et Barbs on proff ratsutaja ja Elina oskab kõiki tallitöid ja hobustega seonduvat unepealt. Tööd on ju vaja :D
Hobuse joonistasime ka kuulutusele, et rohkem silmapaistev oleks. Jutt algas nii, et 2 girls from Estonia, non smokers ja vanused juurde... noh ikka ennast ju müüme :D
Talli saabudes saime poolshoki, meid vaadati kui veidrikke ja öeldi, et no kuulge, baar on lahti hommikul kella 4st kuni 8ni :D Siis kui treenerid pausil on. Ja uksed kinni. Me siis halasime nats ja lõpuks leiti keegi, kellel oli võti ja kes läks ja pani meie kuulutuse üles. Jee, meel oli hea. Nüüd ootame, et kas keegi ometi võiks meile helistada. Loodame väga homse peale. Läksime jalutasime tallidevahel jälle. Kõik lehvitasid, teretasid ja olid toredad. Leidsime uuesti oma ratsutaja halli hobusega :D ja tema omakorda juhatas meid ühe treeneri juurde, kes ühe tüdrukuga rajal oli. Nad olid toredad. Vana saatis tegema meid litsense. Muide Aussis peab olema isegi tallitöötajal litsens ka sellel, kes ise ei ratsuta ja sitta viskab :) Nooh, siis läksime juhendamise järgi klubisse, kus seda teha saab. Otsisime nagu napakad, sest midagi kirjas pold. Lõpuks leidsime maja, mis paistis sobivat. Üks noormees keeras auto just sinna ette ja astus välja. Nii, me siis tõttasime nagu tuvikesed ligi ja küsisime, et kus saame teha omale litsensid, ta lahkelt ütles, et tulge kaasa, ma näitan. Jälle tehti pool tööd meie eest ja küsiti meile ka vajalikud paberid. Hakkasime nendega ära minema, kui noormees palus korra oodata. Võttis paberi ja kirjutas oma numbri sellele... vaatasin hämmeldunult ja mökk, mökk, siis ta ütles, et ise ka tallidest ja helista... mhh ei saanud aru kas tal on omal tall või töötab seal. Peaks asja tegema igaksjuhuks. Selgus, et meil oli vaja passipilte ja politseiavaldust, et me ei ole kriminaalid :D
Passipildid olemas aga menti peaks siis homme minema, saaks asjad jutti.
Kui kõik korras, siis Elina on litsenseeritud sitavisaja, kes võib ka hobust käekõrval talutada, mina aga võin suisa peale nende tööde veel hobusele selga istuda... kujutate ette :D Praegu kusjuures ei või :D
Tulime uuesti oma Redbacki juurde, mille ristisime nüüd Bad Luck-iks. Nimelt käisime täna jälle mehaanikute juures, kes vaatasid pabereid ja ütlesid, et meie auto parandus läheb tõenäoliselt ca 2 korda ostuhinnast kallimaks. Ajee, õnn saabus meie õuele. Nad soovitasid auto hüljata. Nüüd vist ongi nii, et homme võtame numbrimärgid maha ja rego kleepeka kaasa ja paberid ja viime ARKi, siis saame ca poole rahast tagasi. Auto kingime mehaanikule :D
Numbrimärkidega seda muide vedelema ei saa jätta, muidu Austraalia otsib mind üles ja saan sellise trahvi, et hingata raske.
Peale elamusi otsustasime siiski hostelit kaeda, kuna muidu teine öö oleks me Elimaga iseenda kõrid öösel hirmust läbinärinud :D Hostel muideks maksis alla 200,- :D:D:D oleks teadnud, oleks kohe siia tulnud. Siin kandis on muideks väga palju kurjasid aborigeene. Elina leidis infotahvlilt teksti, et ärge midagi autosse jätke, et abod peksavad sisse ja panevad hakkama kõik, saate aru... oeh ja me veel magasime ja kuulasime kisa...
Nüüd oleme pestud, kustud (wc-s mitte metsaall) ja kammitud, ülim tunne.
Kuulasime autos Olav Ehala Armastatud Laule... nii tore oli, summutas abo kisa (see on jube, enam-vähem sama, kui meie täis bomshikud röögivad täiest kõrist). Abod muide nuusutavad kummiliimi ja bensu, sellepärast nad nii segi ongi koguaeg.
PS päeva nael – meid kutsuti stupid-bitchideks, üks abo arvas, et tema isa on kõige tegijam loomaarst ja kui me tema kontakte ei taha, oleme me vanad munnid. Otsustasime olla munnid seekord ja jooksime ületee abo eest minema :D
Autod olid juba seismajäämas, kui nad avastasid, et me käed laiali aboga vaidlesime... no ega nalja pole, hirm oli ka nats. Ta haises ka.
Elinaga läheme varsti arstile, kui keegi ei ütle millised on voodilutika hammustused, ta on juba päris rõve. Äkki nakkab, siis on pees. Tal juba 2cm läbimõõduga osad täpid ja kerel neid kokku ca 15 (Emme Ene, ära üle dramatiseeri :))
Homme on uus päev ja kõik ilusam äkki.
Monday, May 18, 2009
Nädala sündmused... kahjuks päevakaupa jääb asi unarusse :) (11-16 mai).
Nüüdseks elame juba pea nädala uues hostelis, meie valikuks osutus 6 voodiga tuba (3 nari), tuba on ca 20 ruutu :D Asjad ei mahuks ära, kui kõik 6 voodit oleks hõivatud. Muidu on tore ja kodune. Nimeks on Panet Inn. Siinne rahvas on väga ühtne ja meile meeldib siin rohkem, kui teises (puudub probleem seoses uksest väljaminemisega).
Meie lahkumisega sai mõnusalt nalja. Viimane õhtu poisid tarisid meid pubisse, kus kann õlut maksis ca 8,5 AUDi. Hommikul oli check out kell 10.00, mina kiljusin kella 9st saati, et võiks ärgata, kuna meil olid kõik asjad pakkimata :D
Aga Elinale oli see ainukene tund head und, seega peale pikka käuksumist ärkas Elina kell 9.45. Õnneks oli meil üks noormees, kes hea meelega aitas meil riideid pakkida (meelisasjad olid aluspesu). Ikka täiesti käsitlematu pervert :D
Alates sellest päevast on Elina stuckd with Johnny (see viimane kuti nimi) ja minu nimi Stone From Estonia :D:D:D
Enne 10-t 2 minutit jooksin mina meid välja chekkima, sest Elina pakkis ja kakles Johnnyga ja jälle pakkis ja jälle kakles... surnud ring ja keegi pold kaine ka :D Võtsime kotid toast ja panime need suurde tuppa ja suundusime verandale, kus me veetsime aega kella 17-ni, peale seda oleks old häbi jääda sinna hostelisse kauemaks. Aga tore oli, poisid kandsid meile kella 10st alates õlut ja veini ette ja ei suutnud äraimestada, et kuidas me küll nii toredad oleme. Ütlesid et me ei peaks minema, kuna Planet Innis on voodilutikad ja muud toredad elajad, kes meid öösiti manustama hakkavad. Endiselt oleme me poiste lemmikud, naised aga seevastu käivad kaarega ümber. Uues hostelis vähemalt ütlevad viimased tere erinevalt eelmisest.
Hostelielust - astusime uude tuppa, siin elas ees juba üks kili (no ei tea täpselt seda rahvust, nad on kõik samasugused). Elina õnneks elas kili tema nari ülemisel voodil. Siis lisaks oli veel üks tüdruk Saksast. Esimene õhtu tuli juba Johnny suurest igatsusest Elinat vaatama :D Uus hostel vanast u 30min jalutuskäigu kaugusel. On ikka iirlasel mahti :D
Aga noh see Johnny on ka selline Joodik (suure algustähega). Ta ei ole kainet päeva ka näind vist.
Mina vegeteerisin esimene õhtu oma naris, olin õnneks üksi oma voodi peremees. Ma olin nii purjus ka alates hommikusest, et ei oleks suutnud kilide inglise keelest muffigi arusaada ja ega see Saksa puine keel ka mokkamööda poleks old. Lihtsalt poleks viitsinud 10 korda üle küsida mingit tühist lauset. Aga kili nalja, nad on ikka tõsised keeleteadjad. Astusin tuppa ha kõnetasin kilikest: Hi, I'm your new room-mate, my name is Barbara... Kili vaatas mind silmad punnis (kililikult vähem või rohkem) ja teatas: I don't know any Barbara. Mu vastus piirdus seekord öööööö-ga. Me olime tublid, läksime magama kell 9 ajal mitu päeva. Teisel päeval saime kätte oma pangakaardid, nüüd on meil ilusad sinised kaardid ja panga nimi on ANZ (kodukeeli lihtsalt Ants), Elina saatis paki koju kolmapäeval, eks näis, millal see kohale jõuab. No ja siis päev ikka sedasi, et 6-pack kaasa ja randa. Õhtul olime jälle korralikud ja läksime magama kell 10. Ärkasin öösel kell pool 1, kuna mu voodi kõikus nagu laev merel... avasin silmad ja kuulsin norskamist... Vaatasin ehmatusega ringi pimedas toas.... tohohh, suur reisuselli kott oli keset tuba. Teritasin pimedas silmi ja nägin, et suuuuured ketsid olid... noooh, see meile sobis, vähemalt meesterahvas. Keerasin magama ja lasin õndsat und hommikuni. Kui me kell 10 silmad lahti saime, siis oli Saksa piiga väljakolinud. See oli meie toas ainuke naisterahvas. Hommikul hakkasime mu voodinaabrit piidlema, siit nurgast ja sealt nurgast, oli teine ennast nii ärapeitnud teki sisse. Vaatasime kotilt nime – David... Kartsime natuke, et tegemist äkki eestlasega vms... aga siis hirm kadus. Me räägime omavahelt nii inetult, et ühegi eestlase kõrvad seda kuulda ei tohiks. Meie perversus lööb kohati üle pea laineid.... üffff. Noormees ärkas üles, me vaatasime teda, silmad tõmbusid kergelt vesiseks – meie tuppa on kolinud ehe Brad Pitt... ilma naljata. Me pole kaua nii nägusat meest näinud. Oehh :)
Nüüdsest elamegi siin kolmekesi, kuna kili võttis sõbraga omale korteri. No see sobib meile hästi. Neljapäeva hommikul me olime kained ja läksime asju ajama, suur kass oli juba peal, kuna raha kaob lihtsalt nagu liiv sõrmedevahelt ei tea kuhu (tegelt teame küll :D). Tegime paar kõne ja hakkasime autot otsima. Me olime juba üsna loobunud, kuna kõik autod asusid liiga kaugel. Ja siis nagu välk selgest taevast oli peale oksionit jäänud angaari üks nässakas, mis meie hinnaklassi sobis. Nüüd on meil uus peika Daihatsu Applause, ehitusaasta 94, mineviku ei tea keegi. Vähemalt on mootoririhm vahetatud. Punast värvi, paljudest kohtadest värv maas. Saime uue aku ka ja isegi maki koos CD-mängijaga. Maksime selle käsna eest 4760 EEKU :D Rego juurde läheb lõviosa, see on ca 2040 EEK. Võbolla peame veel midagi tegema. Igaljuhul vägistasin seda autot ikka korralikult, see valepidi värk ajab hulluks, vahi teed, vaheta käiku vasaku käega jne... sõitsin täpselt samamoodi esimeses õppesõidus Eestis, tegelt ka. Onul oli ikka päris hirm nahavahel... Elina kattis silmad kätega ja helgetel hetkedel julges sõrmedevahelt piiluda... no aga seda juhtus harva :D Loodame, et see auto peab natuke vastu ka. Mootor nurrus küll ilusasti. Ja siis läksime Elinaga parki ostu tähistama, ostsime 4l veinikanku, lahendasime lõviosa sellest ja hakkasime kodupoole kooberdama. Kohtusime taaskord Jonnyga, poisil oli päev kirjas, et sai jälle nähtud.
Lõpuks jõudsime oma kodusse, kõht oli koletühi, kell oli u 1-2 tuuri öösel, bäkers oli vaikne, enamik magasid. Me panime otsejoones kööki. Õnneks olime eelmisel päeval makarone sutsu liiga palju teinud. Virutasime need pannile ja ohhh kui hea see oli. Söögi kõrvale jõime veini. Söögid söödud, astusid uksest sisse kolm noormeest. Need maandusid meiega lauataha, üks kadus üsna kiirelt minema. Teised jäid meiega juttu ajama, oh juudas kuidas meil nalja sai... me sööme tegelt ka oma saunalinad ära, kui need kaks venda pedepulgad pole. Aga meile see sobib, väga... sest noormehed otsustasid meiega põhjapoole kaasa tulla. See tähendab, et meie kulud kahanevad. Kennethi juurde lähme alguses (kes ei tea, siis Kenneth on B-ri vennas). Võtame siis oma uued sõbrad ka kaasa. Nad on taaskord iirlased, Ma usun, et meil saab nalja, üks tüüp kardab ämblikke ja siis me kiusasime teda pool ööd, Elina valetas stabiilselt, et ämblik tal jalal, kutt hüppas laealla... muide ta kardab kängurusid ka. Krt me irvitasime kella 4ni hommikul ja valjusti, üks New Zealandi mees tuli isegi toast välja, kuna oli meie kisa peale üles ärganud. Ta poldki pahane, maandus meie lauda ja jõi kohvi.
Ta andis meile hiljem (so reedel) ka isalikku nõu, muretses, et me ikka oskaksime mõõdukuse piires flirtida ja et mehed meid ära ei kasutaks kurjalt ja muretses alguses, et kahekesi kõrbesse lähme. Ta käi käis ka meie autot vaatamas, ta oli sellega rahul. Lisaks andis ta meile tähtsa paberi, kus on näha, et mis puuviljad, kus ja millal valmivad. Aaa ja meie autol on nimi ka, sest siin on nii kombeks. Ristisime ta Redback-iks (see on kõige mürgisem ämblik siinmail). Ta kiitis ka nime heaks. Reede oli inetu... jälle. Hommikul tegime päris esimese pesupäeva kuuaja jooksul. Enne pesime kõik asjad kraanikausis ja käsitsi ja nii iga õhtu. Meil mõlemal täitus 4 nädalat, kus me pole nüüd suvatsenud tööl käia. Meile kohe täitsa meeldib see vegemine. Ei taha endiselt tööle minna. Päevasündmus, Elina ja Barbara värvisid bäkersi ühis-WC's pead... arvake kumb meist nüüd blond on? :D
Mõtlsime, et anname elule veelgi vürtsi juurde.
Kell oli juba ülelõuna ja seega kandsid meie jalad ise meid lähevaleolevasse bottle-shopi. Võtsime tervendava kanistri veini jälle. Nüüd joomegi seda, sest see on oluliselt odavam, kui õlu. Üks asi on selle veini juures paha, liialt seda manustades kipub pool õhtut ununema aga see on vist iga asja asjaga nii. Õhtul istusime bäkersi trepil ja jõime kruusidest veini. 10 minuti möödudes oli u 20 matsi kolinud meie juurde, olgugi, et tagaaias oli BBQ-õhtu (so grilliõhtu, kus saab 7AUDi eest süüa nii palju kui jaksad). Poisid tahtsid, et me läheksime nendega Black Betty-sse (see on ööklubi). Kuna bäckersitel on diil klubidega, siis poisid orgunnisid meil 10 dollarilised käepaelad mida ettenäidates saab baarist lõppmatuseni õlut (kann õlle ja klaas kaasa) nämma, nämma... päris odav õhtu 85,-. Baari läksime loomulikul meie 2 ja peale meie veel 8 noormeest igast ilmakaarest. Brad Pitti panime ka jooma, kuigi tal oli week-off, sest ta olla olnud 3 kuud täis nagu krants. Nohh nüüd alustas ta uuesti. Õhtu kulges vägagi meeleolukaks..haha :D
Koju jõudsime valges vist, ei mäleta.
Laupäeva hommik oli kohutav... jube suisa, pead tahtsid ära kolida meie juurest.
Ostsime poest 6-packi raviks ja põrutasime randa laineid püüdma. Pidime püksi laskma, kui vees hüpates poisid näitasid kaugemale, et näete, seal tundub, et hai on. Fakkk, oli jah üks suur uim... me saime ikka kiiresti veest välja. Aga siis tulid ühed onud, kes nautlesid meid eelmalt vaadates nii juppaega ja ütlesid, et ärge kartke, see on delfiin, mitte hai :D
Nii sürr on vaadata suurt uime koduranna poi juures. Mõned lasid veel kajakkidega kaugel, me pidime minestama :P
Nüüd oleme näinud elavat delfiini merevees ja lisaks sellele veel 4 kotkast pilvedevahel. Kängsid millegipärast ei taha linna tulla. Neid nägime Singapore loomaaias :D
Aga kui autoteele ette jääb, peatame auto ja viskame ühe reisikaaslase välja ja vaatame kui suureks ta hirm läheb... irrrw... ta kardab neid, sest nad hüppavad... aa koeri kardab ta ka :D
Tulime rannast, tahtsime söögipoodi minna aga see oli kinni. Noh ostsime siis veini selle eest. Kodus oli õnneks kartuleid, praadisime neid. Vein viis jälle meid halvale teele. Lõpetasime jälle klubis... oeh. Aga seal oli lihtne, sest Barbara üks austajatest, sveitsi noormees, hoidis meil silma peal. Elina Johnny oli ka mingi kähmakaga klubis, ehk nüüd pääseb Elina hommikustest sõnumitest, mille sisu on alati ühene (nt I want to make love with you right now). Sellised smsid tulevad kell 7 hommikul ja 10... Nüüd me teame mis kell on iirlased seksuaalselt aktiivsed..hehe.
Loodame, et ta sai oma igahommikuse murega ühelepoole... noh et ehk teda see kohalik piiga aitas... ei tea :D
Sveitsi poiss vaatas Elinat ja tundis kaasa peale seda, kui Jonnyt nägime teisega... kukkus lohutama, et Elina väärib hoopis paremat, kui John. Ma pidin püksid täis tegema. Saime ikka paraja lõuatäie naerda. Samas oli see lohutus selline siiras ja armas. Sveitsi „peika“ lahkub ka juba reedel, pidi algselt minema Kanadasse, nüüd vist ikka koju, kuna viisaga on mingi kala. Ametilt on insener ja siin viibinud juba ca 2 aastat. Ka tema tahab Aussi kodakondsust. Potensiaalseid peikasid on siin jalaga segada. Pooli nimesid ei mäleta, Elina jaoks on nimetud Johnid... Mina tegin hoopis koleda prohmaka... Laupäeva hommikul kõnetasin Davidit: Hei, Brad... Tahtsin surra peale seda kui ta mind küsimärgitundega vaatas:D. See oli inetu, ega tema ei tea, et me teda Pittiks kutsume. Siiamaani ei tea ja mul siiani häbi. Reedel me veel olime baaris väga aktiivsed vestluskaaslased ja laupäeval ma tegin siis nii...
Laupäeval tulime koju ei mäleta mis kell, kingad olid näppus ja jalad villis (tantsisime palju). Pühapäeva hommikul vaatas meid toakaaslane ja küsis, et nooooh, kus te siis nüüd jälle käisite. Tema on nüüd tubli, ta otsib tööd. Pühapäev on tegus, kui välja jätta see, et hommikul oli hirmkole olla jälle. Pühapäeval me ei joonud tilkagi alkoholi. Sai käidud hoopis söögipoes jategime kana riisiga... pidupäev missugune.
PS õhtunael. Meilt küsiti, et misasssja, tüdrukud, kas te olete joomise lõpetanud?
See on juba kole, varsti läheme tööle, siis lõppeb see nali ära :)
Linnapeal täiesti suvalised meesterahvad tervitavad tihtipeale: Hi ladies. See on nii kena kõrvale kuulata.
Homme, esmaspäeval, läheme me ARKi ja siis kirjutatakse Redback meie nimele. Siis paneme selle backersi ette ja saame pakkima hakata.
Elina läks magama juba, kuna kell hakkab 22-le lähenema ja homme hommikul on äratus kell 8. Vaene toanaaber, ta vihkab hommikuid ja meie koguaeg laamendame. Samas ma usun, et kui selline asi närvidele käib, siis ei tohikski üldse võtta dormi (nii kutsutakse neid punkreid, kuhu on 100 nari lükatud). Muide mina olin hästi õnnelik, mul on kombeks vindisena koju jõudes alalõpmata norsata. Aga ma ei ole ainuke hehe :P Mul langes kivi südamelt, mõtlesin aega tagasi, et vaene kili ja Saksa piiga aga siis kui uus naaber tuli, norskas ta hullemini kui mina. Mõtlesin, et kui mina nüüd norskan, siis mitte keegi ei usu, et tütarlaps sellist häält suudab teha... no et siis jääks teine süüdi. Elina ärkas vahepeal üles... jälle ehmatades. Tal on mingid punnid, mis sügelevad... eks mingid satikad teda söövad, ise ta on juba 99% kindel, et need on voodilutikad. Praegu vahib ka silmad punnis oma käsi ja need narid siin krigisevad ikka koledasti.
Me oleme ka oma eluolust ainult kirjutanud aga Perth ise on äärmiselt ilus linn. Mulle meenub, kui mu vanaema enne minekut ütles, et Eesti on ikka kõige ilusam ja toredam... no ma ei usu. See linn siin on nii ilus, keskuses on kõik nii käe-jala juures. Inimesed on nii viisakad ja rõõmsad. Isegi bussijuhile hõigatakse mahaminnes aitähh. Linnas on palju parke, muru on nii roheline ja tihe ja see looduslik, meil on sellist näha vaid istutatuna. Palju purskaevusid on. Praegu hakkab siin talv tulema, seega päeval on nii 25 kraadi sooja, õhtuks aga läheb jahedamaks ja isegi nii 12-15 kraadi ümber. Eile välja minnes oli täitsa jahe ilma jakita. Ja rand on muidugi omaette asi. Liiv krudiseb varbaall. Kohalikus rannas on tehtud spetsiaalsed trepid, kust saab randa, kuna ümberringi on vahva loodus ja seda säilitatakse. Lained on muidugi tegijad siin. Ma kujutan ette kui naljakas võib olla vaadata kiljuvaid eurooplasi, kes lainesse hüppavad kisades.
Siin on postide küljes koerte väljaheidete jaoks mõeldud kilekotid. Parkides on kraanid, kus saab vett juua jne.
Ma mõtlen vahest, et kui pikalt seisaks meil Eestis tervena mõni kraan... et mõni Vitalik poleks sinna midagi sisse surunud ega graffiteid täis kirjutanud.
Mõni üksik asi on ka vähem lillelisem, rannas võiks olla rohkem avalikke wc-sid. Linnapeal võiks olla rohkem prügikaste, teinekord jalutad pool tundi jäätsepaber käes enne, kui saad ta ära visata. Tänavad on puhtad, siin ei tule kõneallagi paber või muu sodi kuskile suruda.
Ükspäev käisime veel Elinaga ühel Hiopdroomil V5 jookse vaatamas (samasugused jooksud nagu meil, kus need inimesed istuvad kärudega hobuste järgi). Nii ilus on loomapidamine siin, ei saa kodusega võrrelda.
Aaa ja üks oluline asi jäi kirjutamata, esimene õhtu kui siia teise koju tulime, siis receptioni-tädi tuli ja koputas meile uksele ja küsis, et kas me tööd ka otsime. Me vastasime, et põhimõtteliselt küll. Ja siis ta värvus veidi roosakaks ja ütles, et te ilmselt seksist ikka üht-teist teate. Ma mõtlesin korraks jälle, et nüüd ma vana pervert kuulsin ikka valesti küll. Aga oh ei, ulatas meile paberi, kus otsiti SEXPO messile vms töötajaid. Töö oleks väljanäinud nii, et me oleks pidanud täiskasvanute mänguasju promoma. Hahaha, no ma ei kujuta ette... hakkame igast dildosid, vibraatoreid jms kellegile pähemäärima. Nohh, jutt jäi siin katki. Asi selles, et me pole võimelised veel selliseid asju promoma. Palk oleks old hea, 20 doltsi tunnis ja 4 tööpäeva ja 10h. Palk oleks olnud nunnu – 800 AUD.
Siinkandis on seljakotireisijatel ikka hirmus komme kanepit tõmmata. Seda tehakse ikka kõikjal. Pidevalt on hais üleval. Isegi siis kui me uude kodusse jõudsime, istus üks rastapatsidega tüüp trepil ja kimus. Ja pakkus rõõmsalt ka meile. Elina ärkas üles, satikad sõid teda ilmselt... aga see on pisteline kontroll, et kas voodis on mõni punn juurde tulnud või mitte... nohh sellega saaks tuvastada ära söödiku. Kas keegi teab milline näeb välja voodilutika hammustus? Kas on selline nagu söösepunn? Millal see punn nahalt kaob? Ja kas paharette on silmaga näha? Nüüd sai palju küsimusi. Igasugune info bed-bugide kohta on absoluutselt teretulnud ja oodatud. Irrrrw, lisaks lutikatele leidis Elina oma käe pealt just kili juuksekarva :D:D:D Nüüd karjub, et peab korteri rentima, et tema ei taha enam siin elada. Lubas tönase öö põrandal veeta igaksjuhuks. Minul neid probleeme õnneks veel ei ole. Ainuke hirm on see, et Elina oma voodilutikaid autosse kaasa ei võtaks... no siis oleks küll perses (vabandan oma keelekasutuse pärast). Millegipärast ei anta siin wifi paroole mulle. See on nõme, ma usun, et seda tehakse sellepärast, et neil siin ju limiteeritud maht allalaadimisel netist mingeid asju. Ja et keegi seda ei teeks, tohib kasutada ainult kohalike arvuteid. Mõttetu. Hind on 5 dollarit tunnis, mis on ikka sigakallis.
Meie lahkumisega sai mõnusalt nalja. Viimane õhtu poisid tarisid meid pubisse, kus kann õlut maksis ca 8,5 AUDi. Hommikul oli check out kell 10.00, mina kiljusin kella 9st saati, et võiks ärgata, kuna meil olid kõik asjad pakkimata :D
Aga Elinale oli see ainukene tund head und, seega peale pikka käuksumist ärkas Elina kell 9.45. Õnneks oli meil üks noormees, kes hea meelega aitas meil riideid pakkida (meelisasjad olid aluspesu). Ikka täiesti käsitlematu pervert :D
Alates sellest päevast on Elina stuckd with Johnny (see viimane kuti nimi) ja minu nimi Stone From Estonia :D:D:D
Enne 10-t 2 minutit jooksin mina meid välja chekkima, sest Elina pakkis ja kakles Johnnyga ja jälle pakkis ja jälle kakles... surnud ring ja keegi pold kaine ka :D Võtsime kotid toast ja panime need suurde tuppa ja suundusime verandale, kus me veetsime aega kella 17-ni, peale seda oleks old häbi jääda sinna hostelisse kauemaks. Aga tore oli, poisid kandsid meile kella 10st alates õlut ja veini ette ja ei suutnud äraimestada, et kuidas me küll nii toredad oleme. Ütlesid et me ei peaks minema, kuna Planet Innis on voodilutikad ja muud toredad elajad, kes meid öösiti manustama hakkavad. Endiselt oleme me poiste lemmikud, naised aga seevastu käivad kaarega ümber. Uues hostelis vähemalt ütlevad viimased tere erinevalt eelmisest.
Hostelielust - astusime uude tuppa, siin elas ees juba üks kili (no ei tea täpselt seda rahvust, nad on kõik samasugused). Elina õnneks elas kili tema nari ülemisel voodil. Siis lisaks oli veel üks tüdruk Saksast. Esimene õhtu tuli juba Johnny suurest igatsusest Elinat vaatama :D Uus hostel vanast u 30min jalutuskäigu kaugusel. On ikka iirlasel mahti :D
Aga noh see Johnny on ka selline Joodik (suure algustähega). Ta ei ole kainet päeva ka näind vist.
Mina vegeteerisin esimene õhtu oma naris, olin õnneks üksi oma voodi peremees. Ma olin nii purjus ka alates hommikusest, et ei oleks suutnud kilide inglise keelest muffigi arusaada ja ega see Saksa puine keel ka mokkamööda poleks old. Lihtsalt poleks viitsinud 10 korda üle küsida mingit tühist lauset. Aga kili nalja, nad on ikka tõsised keeleteadjad. Astusin tuppa ha kõnetasin kilikest: Hi, I'm your new room-mate, my name is Barbara... Kili vaatas mind silmad punnis (kililikult vähem või rohkem) ja teatas: I don't know any Barbara. Mu vastus piirdus seekord öööööö-ga. Me olime tublid, läksime magama kell 9 ajal mitu päeva. Teisel päeval saime kätte oma pangakaardid, nüüd on meil ilusad sinised kaardid ja panga nimi on ANZ (kodukeeli lihtsalt Ants), Elina saatis paki koju kolmapäeval, eks näis, millal see kohale jõuab. No ja siis päev ikka sedasi, et 6-pack kaasa ja randa. Õhtul olime jälle korralikud ja läksime magama kell 10. Ärkasin öösel kell pool 1, kuna mu voodi kõikus nagu laev merel... avasin silmad ja kuulsin norskamist... Vaatasin ehmatusega ringi pimedas toas.... tohohh, suur reisuselli kott oli keset tuba. Teritasin pimedas silmi ja nägin, et suuuuured ketsid olid... noooh, see meile sobis, vähemalt meesterahvas. Keerasin magama ja lasin õndsat und hommikuni. Kui me kell 10 silmad lahti saime, siis oli Saksa piiga väljakolinud. See oli meie toas ainuke naisterahvas. Hommikul hakkasime mu voodinaabrit piidlema, siit nurgast ja sealt nurgast, oli teine ennast nii ärapeitnud teki sisse. Vaatasime kotilt nime – David... Kartsime natuke, et tegemist äkki eestlasega vms... aga siis hirm kadus. Me räägime omavahelt nii inetult, et ühegi eestlase kõrvad seda kuulda ei tohiks. Meie perversus lööb kohati üle pea laineid.... üffff. Noormees ärkas üles, me vaatasime teda, silmad tõmbusid kergelt vesiseks – meie tuppa on kolinud ehe Brad Pitt... ilma naljata. Me pole kaua nii nägusat meest näinud. Oehh :)
Nüüdsest elamegi siin kolmekesi, kuna kili võttis sõbraga omale korteri. No see sobib meile hästi. Neljapäeva hommikul me olime kained ja läksime asju ajama, suur kass oli juba peal, kuna raha kaob lihtsalt nagu liiv sõrmedevahelt ei tea kuhu (tegelt teame küll :D). Tegime paar kõne ja hakkasime autot otsima. Me olime juba üsna loobunud, kuna kõik autod asusid liiga kaugel. Ja siis nagu välk selgest taevast oli peale oksionit jäänud angaari üks nässakas, mis meie hinnaklassi sobis. Nüüd on meil uus peika Daihatsu Applause, ehitusaasta 94, mineviku ei tea keegi. Vähemalt on mootoririhm vahetatud. Punast värvi, paljudest kohtadest värv maas. Saime uue aku ka ja isegi maki koos CD-mängijaga. Maksime selle käsna eest 4760 EEKU :D Rego juurde läheb lõviosa, see on ca 2040 EEK. Võbolla peame veel midagi tegema. Igaljuhul vägistasin seda autot ikka korralikult, see valepidi värk ajab hulluks, vahi teed, vaheta käiku vasaku käega jne... sõitsin täpselt samamoodi esimeses õppesõidus Eestis, tegelt ka. Onul oli ikka päris hirm nahavahel... Elina kattis silmad kätega ja helgetel hetkedel julges sõrmedevahelt piiluda... no aga seda juhtus harva :D Loodame, et see auto peab natuke vastu ka. Mootor nurrus küll ilusasti. Ja siis läksime Elinaga parki ostu tähistama, ostsime 4l veinikanku, lahendasime lõviosa sellest ja hakkasime kodupoole kooberdama. Kohtusime taaskord Jonnyga, poisil oli päev kirjas, et sai jälle nähtud.
Lõpuks jõudsime oma kodusse, kõht oli koletühi, kell oli u 1-2 tuuri öösel, bäkers oli vaikne, enamik magasid. Me panime otsejoones kööki. Õnneks olime eelmisel päeval makarone sutsu liiga palju teinud. Virutasime need pannile ja ohhh kui hea see oli. Söögi kõrvale jõime veini. Söögid söödud, astusid uksest sisse kolm noormeest. Need maandusid meiega lauataha, üks kadus üsna kiirelt minema. Teised jäid meiega juttu ajama, oh juudas kuidas meil nalja sai... me sööme tegelt ka oma saunalinad ära, kui need kaks venda pedepulgad pole. Aga meile see sobib, väga... sest noormehed otsustasid meiega põhjapoole kaasa tulla. See tähendab, et meie kulud kahanevad. Kennethi juurde lähme alguses (kes ei tea, siis Kenneth on B-ri vennas). Võtame siis oma uued sõbrad ka kaasa. Nad on taaskord iirlased, Ma usun, et meil saab nalja, üks tüüp kardab ämblikke ja siis me kiusasime teda pool ööd, Elina valetas stabiilselt, et ämblik tal jalal, kutt hüppas laealla... muide ta kardab kängurusid ka. Krt me irvitasime kella 4ni hommikul ja valjusti, üks New Zealandi mees tuli isegi toast välja, kuna oli meie kisa peale üles ärganud. Ta poldki pahane, maandus meie lauda ja jõi kohvi.
Ta andis meile hiljem (so reedel) ka isalikku nõu, muretses, et me ikka oskaksime mõõdukuse piires flirtida ja et mehed meid ära ei kasutaks kurjalt ja muretses alguses, et kahekesi kõrbesse lähme. Ta käi käis ka meie autot vaatamas, ta oli sellega rahul. Lisaks andis ta meile tähtsa paberi, kus on näha, et mis puuviljad, kus ja millal valmivad. Aaa ja meie autol on nimi ka, sest siin on nii kombeks. Ristisime ta Redback-iks (see on kõige mürgisem ämblik siinmail). Ta kiitis ka nime heaks. Reede oli inetu... jälle. Hommikul tegime päris esimese pesupäeva kuuaja jooksul. Enne pesime kõik asjad kraanikausis ja käsitsi ja nii iga õhtu. Meil mõlemal täitus 4 nädalat, kus me pole nüüd suvatsenud tööl käia. Meile kohe täitsa meeldib see vegemine. Ei taha endiselt tööle minna. Päevasündmus, Elina ja Barbara värvisid bäkersi ühis-WC's pead... arvake kumb meist nüüd blond on? :D
Mõtlsime, et anname elule veelgi vürtsi juurde.
Kell oli juba ülelõuna ja seega kandsid meie jalad ise meid lähevaleolevasse bottle-shopi. Võtsime tervendava kanistri veini jälle. Nüüd joomegi seda, sest see on oluliselt odavam, kui õlu. Üks asi on selle veini juures paha, liialt seda manustades kipub pool õhtut ununema aga see on vist iga asja asjaga nii. Õhtul istusime bäkersi trepil ja jõime kruusidest veini. 10 minuti möödudes oli u 20 matsi kolinud meie juurde, olgugi, et tagaaias oli BBQ-õhtu (so grilliõhtu, kus saab 7AUDi eest süüa nii palju kui jaksad). Poisid tahtsid, et me läheksime nendega Black Betty-sse (see on ööklubi). Kuna bäckersitel on diil klubidega, siis poisid orgunnisid meil 10 dollarilised käepaelad mida ettenäidates saab baarist lõppmatuseni õlut (kann õlle ja klaas kaasa) nämma, nämma... päris odav õhtu 85,-. Baari läksime loomulikul meie 2 ja peale meie veel 8 noormeest igast ilmakaarest. Brad Pitti panime ka jooma, kuigi tal oli week-off, sest ta olla olnud 3 kuud täis nagu krants. Nohh nüüd alustas ta uuesti. Õhtu kulges vägagi meeleolukaks..haha :D
Koju jõudsime valges vist, ei mäleta.
Laupäeva hommik oli kohutav... jube suisa, pead tahtsid ära kolida meie juurest.
Ostsime poest 6-packi raviks ja põrutasime randa laineid püüdma. Pidime püksi laskma, kui vees hüpates poisid näitasid kaugemale, et näete, seal tundub, et hai on. Fakkk, oli jah üks suur uim... me saime ikka kiiresti veest välja. Aga siis tulid ühed onud, kes nautlesid meid eelmalt vaadates nii juppaega ja ütlesid, et ärge kartke, see on delfiin, mitte hai :D
Nii sürr on vaadata suurt uime koduranna poi juures. Mõned lasid veel kajakkidega kaugel, me pidime minestama :P
Nüüd oleme näinud elavat delfiini merevees ja lisaks sellele veel 4 kotkast pilvedevahel. Kängsid millegipärast ei taha linna tulla. Neid nägime Singapore loomaaias :D
Aga kui autoteele ette jääb, peatame auto ja viskame ühe reisikaaslase välja ja vaatame kui suureks ta hirm läheb... irrrw... ta kardab neid, sest nad hüppavad... aa koeri kardab ta ka :D
Tulime rannast, tahtsime söögipoodi minna aga see oli kinni. Noh ostsime siis veini selle eest. Kodus oli õnneks kartuleid, praadisime neid. Vein viis jälle meid halvale teele. Lõpetasime jälle klubis... oeh. Aga seal oli lihtne, sest Barbara üks austajatest, sveitsi noormees, hoidis meil silma peal. Elina Johnny oli ka mingi kähmakaga klubis, ehk nüüd pääseb Elina hommikustest sõnumitest, mille sisu on alati ühene (nt I want to make love with you right now). Sellised smsid tulevad kell 7 hommikul ja 10... Nüüd me teame mis kell on iirlased seksuaalselt aktiivsed..hehe.
Loodame, et ta sai oma igahommikuse murega ühelepoole... noh et ehk teda see kohalik piiga aitas... ei tea :D
Sveitsi poiss vaatas Elinat ja tundis kaasa peale seda, kui Jonnyt nägime teisega... kukkus lohutama, et Elina väärib hoopis paremat, kui John. Ma pidin püksid täis tegema. Saime ikka paraja lõuatäie naerda. Samas oli see lohutus selline siiras ja armas. Sveitsi „peika“ lahkub ka juba reedel, pidi algselt minema Kanadasse, nüüd vist ikka koju, kuna viisaga on mingi kala. Ametilt on insener ja siin viibinud juba ca 2 aastat. Ka tema tahab Aussi kodakondsust. Potensiaalseid peikasid on siin jalaga segada. Pooli nimesid ei mäleta, Elina jaoks on nimetud Johnid... Mina tegin hoopis koleda prohmaka... Laupäeva hommikul kõnetasin Davidit: Hei, Brad... Tahtsin surra peale seda kui ta mind küsimärgitundega vaatas:D. See oli inetu, ega tema ei tea, et me teda Pittiks kutsume. Siiamaani ei tea ja mul siiani häbi. Reedel me veel olime baaris väga aktiivsed vestluskaaslased ja laupäeval ma tegin siis nii...
Laupäeval tulime koju ei mäleta mis kell, kingad olid näppus ja jalad villis (tantsisime palju). Pühapäeva hommikul vaatas meid toakaaslane ja küsis, et nooooh, kus te siis nüüd jälle käisite. Tema on nüüd tubli, ta otsib tööd. Pühapäev on tegus, kui välja jätta see, et hommikul oli hirmkole olla jälle. Pühapäeval me ei joonud tilkagi alkoholi. Sai käidud hoopis söögipoes jategime kana riisiga... pidupäev missugune.
PS õhtunael. Meilt küsiti, et misasssja, tüdrukud, kas te olete joomise lõpetanud?
See on juba kole, varsti läheme tööle, siis lõppeb see nali ära :)
Linnapeal täiesti suvalised meesterahvad tervitavad tihtipeale: Hi ladies. See on nii kena kõrvale kuulata.
Homme, esmaspäeval, läheme me ARKi ja siis kirjutatakse Redback meie nimele. Siis paneme selle backersi ette ja saame pakkima hakata.
Elina läks magama juba, kuna kell hakkab 22-le lähenema ja homme hommikul on äratus kell 8. Vaene toanaaber, ta vihkab hommikuid ja meie koguaeg laamendame. Samas ma usun, et kui selline asi närvidele käib, siis ei tohikski üldse võtta dormi (nii kutsutakse neid punkreid, kuhu on 100 nari lükatud). Muide mina olin hästi õnnelik, mul on kombeks vindisena koju jõudes alalõpmata norsata. Aga ma ei ole ainuke hehe :P Mul langes kivi südamelt, mõtlesin aega tagasi, et vaene kili ja Saksa piiga aga siis kui uus naaber tuli, norskas ta hullemini kui mina. Mõtlesin, et kui mina nüüd norskan, siis mitte keegi ei usu, et tütarlaps sellist häält suudab teha... no et siis jääks teine süüdi. Elina ärkas vahepeal üles... jälle ehmatades. Tal on mingid punnid, mis sügelevad... eks mingid satikad teda söövad, ise ta on juba 99% kindel, et need on voodilutikad. Praegu vahib ka silmad punnis oma käsi ja need narid siin krigisevad ikka koledasti.
Me oleme ka oma eluolust ainult kirjutanud aga Perth ise on äärmiselt ilus linn. Mulle meenub, kui mu vanaema enne minekut ütles, et Eesti on ikka kõige ilusam ja toredam... no ma ei usu. See linn siin on nii ilus, keskuses on kõik nii käe-jala juures. Inimesed on nii viisakad ja rõõmsad. Isegi bussijuhile hõigatakse mahaminnes aitähh. Linnas on palju parke, muru on nii roheline ja tihe ja see looduslik, meil on sellist näha vaid istutatuna. Palju purskaevusid on. Praegu hakkab siin talv tulema, seega päeval on nii 25 kraadi sooja, õhtuks aga läheb jahedamaks ja isegi nii 12-15 kraadi ümber. Eile välja minnes oli täitsa jahe ilma jakita. Ja rand on muidugi omaette asi. Liiv krudiseb varbaall. Kohalikus rannas on tehtud spetsiaalsed trepid, kust saab randa, kuna ümberringi on vahva loodus ja seda säilitatakse. Lained on muidugi tegijad siin. Ma kujutan ette kui naljakas võib olla vaadata kiljuvaid eurooplasi, kes lainesse hüppavad kisades.
Siin on postide küljes koerte väljaheidete jaoks mõeldud kilekotid. Parkides on kraanid, kus saab vett juua jne.
Ma mõtlen vahest, et kui pikalt seisaks meil Eestis tervena mõni kraan... et mõni Vitalik poleks sinna midagi sisse surunud ega graffiteid täis kirjutanud.
Mõni üksik asi on ka vähem lillelisem, rannas võiks olla rohkem avalikke wc-sid. Linnapeal võiks olla rohkem prügikaste, teinekord jalutad pool tundi jäätsepaber käes enne, kui saad ta ära visata. Tänavad on puhtad, siin ei tule kõneallagi paber või muu sodi kuskile suruda.
Ükspäev käisime veel Elinaga ühel Hiopdroomil V5 jookse vaatamas (samasugused jooksud nagu meil, kus need inimesed istuvad kärudega hobuste järgi). Nii ilus on loomapidamine siin, ei saa kodusega võrrelda.
Aaa ja üks oluline asi jäi kirjutamata, esimene õhtu kui siia teise koju tulime, siis receptioni-tädi tuli ja koputas meile uksele ja küsis, et kas me tööd ka otsime. Me vastasime, et põhimõtteliselt küll. Ja siis ta värvus veidi roosakaks ja ütles, et te ilmselt seksist ikka üht-teist teate. Ma mõtlesin korraks jälle, et nüüd ma vana pervert kuulsin ikka valesti küll. Aga oh ei, ulatas meile paberi, kus otsiti SEXPO messile vms töötajaid. Töö oleks väljanäinud nii, et me oleks pidanud täiskasvanute mänguasju promoma. Hahaha, no ma ei kujuta ette... hakkame igast dildosid, vibraatoreid jms kellegile pähemäärima. Nohh, jutt jäi siin katki. Asi selles, et me pole võimelised veel selliseid asju promoma. Palk oleks old hea, 20 doltsi tunnis ja 4 tööpäeva ja 10h. Palk oleks olnud nunnu – 800 AUD.
Siinkandis on seljakotireisijatel ikka hirmus komme kanepit tõmmata. Seda tehakse ikka kõikjal. Pidevalt on hais üleval. Isegi siis kui me uude kodusse jõudsime, istus üks rastapatsidega tüüp trepil ja kimus. Ja pakkus rõõmsalt ka meile. Elina ärkas üles, satikad sõid teda ilmselt... aga see on pisteline kontroll, et kas voodis on mõni punn juurde tulnud või mitte... nohh sellega saaks tuvastada ära söödiku. Kas keegi teab milline näeb välja voodilutika hammustus? Kas on selline nagu söösepunn? Millal see punn nahalt kaob? Ja kas paharette on silmaga näha? Nüüd sai palju küsimusi. Igasugune info bed-bugide kohta on absoluutselt teretulnud ja oodatud. Irrrrw, lisaks lutikatele leidis Elina oma käe pealt just kili juuksekarva :D:D:D Nüüd karjub, et peab korteri rentima, et tema ei taha enam siin elada. Lubas tönase öö põrandal veeta igaksjuhuks. Minul neid probleeme õnneks veel ei ole. Ainuke hirm on see, et Elina oma voodilutikaid autosse kaasa ei võtaks... no siis oleks küll perses (vabandan oma keelekasutuse pärast). Millegipärast ei anta siin wifi paroole mulle. See on nõme, ma usun, et seda tehakse sellepärast, et neil siin ju limiteeritud maht allalaadimisel netist mingeid asju. Ja et keegi seda ei teeks, tohib kasutada ainult kohalike arvuteid. Mõttetu. Hind on 5 dollarit tunnis, mis on ikka sigakallis.
Kuidas möödus meie emadepäev ja üleüldse eluolust.
10.05
Esiteks kohalik austraallane arvas, et emadepäev eksisteerib ainult Austraalias :D
Loll, oli päris üllatunud, kui meie oma emadega kontakti otsisime (tegelt hiljem pold päris loll kaa). Sest tema oligi see „loll“, kes maksis raske raha meie eest, et me saaks minna jalgpalli vaatama (ca 700 EEK). Tegelt asi sai alguse nii, et mina baaris ajasin udu, üks silm vaatas kilu ja teine leiba ja ajasin sellist villast, et piinlik (st et ma lihtsalt ei saanud sellest austraalia inglise keelest aru - no päriselt, kui ise siin oleksite, oleksite sama idioodid). Jutt oli enam vähem selline, et kutt rääkis aiast ja mina aiaaugust... või veel hullem :D:D:D, üks hetk ütles Elina, et aitab, ära enam räägi! Nohh, ma oleks tänaseks häbisse surnud aga mind hoiab elus see, et üks aussie läks Elina juurde, Elina palus vähemalt 7 korda ülekorrata ja ikka ei saanud sotti, saatis siis minu juurde... nohh küsimus oli lihtne – mis su nimi on?.. hehehehe...
Huvitav kas me mõlemad oleme pisut downi-sündroomiga või asi oli klubi kõvas muusikas? No ei tea. Venna on alati rääkinud, et mind pillati sünnituslaualt maha :P Veel 2 päeva ja ma arvan, et see on nii. Ja kui ma veel 4 päeva mõtlen, siis on Elina ka kukutatud Luise tänava aknast alla... Aaaa, seda ütles Elina isa alati, et ta on naabrimehe tehtud :D (Sorry Eesti emme... musu, musu). Küsimus... kas me kainet päeva oleme näinud? Oleme küll, sest mina ei saanud juua ju vahepeal ja siis Elina ka ei joonud. Nagu eespool mainitud, oli mul antibiootikumikuur ja Elina hoidis mul kätt igapäev. Kallid lapsevanemad, me ei joo koguaeg :D
Asjast ka, mis siin ikka pikka möla, aitab villasest.
Austraalia noormehe nimi on Heath... kahjuks, ta oli nagu eesel kahe heinakuhja vahel... amps Elinast ja amps Barbarast... no päris kahju tast, mõlemast jäi ilma :P. Poiss oli tore muidu, emad näeksid teda heameelega väimehena... tal oli oma maja, ilus, puhas ja suur... kena maastur ja hea töökoht... no mis sa hing ikka ihkad (külmkapp oli õlle ka täis) aga no meie hing ihkab ju veel rohkemat, nagu te teate :D Tegelikult oleme me suisa värdjad ju... täna juba arutasime, et ükskord astume me mõistuse-abiellu, kuna ükski meile ei sobi.
Poiss on tore, kui meil mure, siis saame alati tema poole pöörduda, väga hea sõber aga tema tahaks muud, nagu ikka. Jalgpall oli superkõva, kõik noormehed ütlesid, et mäng on nii raske ja reeglitest ei saa midagi aru... paraku meie, noh, mis me meist räägime... me ju saime ometi kõigest aru (päriselt ka). Ja siis ma taksojuhiga rääkisin teel koju, et polnud üldse keeruline arusaada, ta vastas, et nojah, selleks peab olema ajud, et sellest aru saada... no tore, kui keegi meie kõrva nii paitab... ego jälle. Siin on nii, et võib kasutada käsi ja jalgu löömiseks, punktiskoor teine ka aga sellel me pikemalt ei peatu, sest kõik ei pea jalgpalli jagama. PS siin müüakse ka jalgpallil õlut suurtes kogustes. Mäng kestab kokku 2h pluss vaheajad, jube chill, tegelt ka, nii põnev oli, kindlasti läheme veel... me röökisime ja kargasime oma roosades kostüümides... hahaha...backpackersid.
Peale elamusterohket jalgpalli läksime me oma sõbra juurde... noh enne seda käisime baaris ja siis osteti meile õlut ka, sest me oleme ju niii toredad :D
Hiljem viidi meid kodusse... nooh, õnneks ei elanud seal ema :D
Maja oli väga ilus, koos suure trummikomplektiga ja see auto... no noormees oli lahke, lubas auto meie kätte anda, peale seda, kui rääkisime, et meil liiklus vastupidine, oli tal kama2... saate aru... ükskõik, võtke ikka, sõida kui vaja jne... siin pole meestele auto primaarne, mõtlemisainet kodumaa kangelastele :P
Elina ei olnud näinud mingil põhjusel Saag 1-te, seega sai see mängima pandud. Pold viga, külmikust jooksis õlle ja noormees uuris, et kas me ka süüa tahame... pizza kõrvaltänavalt või teeb ise... see pizzaasi ei mõjunud meile, Elina ütles, et tee ise, kui söödad :D Nooh ja kutt vaatas siis meid küsimärgitundega, kui ma vibutasin, et jajaaaa, ma olen ka köögi armastaja, hakka pihta. Siis ta vabandas, et tal sügavkülmas enamik asju. Millepeale me ütlesime, et pole viga, lükka uuni :D
Kutt ütles, et teeb terriaki kastet, Elina röökis nagu rattapeal ja mina vaigistasin, et OK, loll, sööd küll seda :D
Elina on ju meil selline proua, et ega igat „sitta“ suhu ei topi (erinevalt minust :D). Seekord vähemalt uskus mind, ilmselt oli tal piinlik niisama kööki röökima tormata... no ei tea, mis ta sel hetkel mõtles, sõime hommikul ometi 2 võileiba ja pold näljased ka... noh, eks see 8 pudelit õlut näkku on ka paras vedel leib ju.
Esiteks kohalik austraallane arvas, et emadepäev eksisteerib ainult Austraalias :D
Loll, oli päris üllatunud, kui meie oma emadega kontakti otsisime (tegelt hiljem pold päris loll kaa). Sest tema oligi see „loll“, kes maksis raske raha meie eest, et me saaks minna jalgpalli vaatama (ca 700 EEK). Tegelt asi sai alguse nii, et mina baaris ajasin udu, üks silm vaatas kilu ja teine leiba ja ajasin sellist villast, et piinlik (st et ma lihtsalt ei saanud sellest austraalia inglise keelest aru - no päriselt, kui ise siin oleksite, oleksite sama idioodid). Jutt oli enam vähem selline, et kutt rääkis aiast ja mina aiaaugust... või veel hullem :D:D:D, üks hetk ütles Elina, et aitab, ära enam räägi! Nohh, ma oleks tänaseks häbisse surnud aga mind hoiab elus see, et üks aussie läks Elina juurde, Elina palus vähemalt 7 korda ülekorrata ja ikka ei saanud sotti, saatis siis minu juurde... nohh küsimus oli lihtne – mis su nimi on?.. hehehehe...
Huvitav kas me mõlemad oleme pisut downi-sündroomiga või asi oli klubi kõvas muusikas? No ei tea. Venna on alati rääkinud, et mind pillati sünnituslaualt maha :P Veel 2 päeva ja ma arvan, et see on nii. Ja kui ma veel 4 päeva mõtlen, siis on Elina ka kukutatud Luise tänava aknast alla... Aaaa, seda ütles Elina isa alati, et ta on naabrimehe tehtud :D (Sorry Eesti emme... musu, musu). Küsimus... kas me kainet päeva oleme näinud? Oleme küll, sest mina ei saanud juua ju vahepeal ja siis Elina ka ei joonud. Nagu eespool mainitud, oli mul antibiootikumikuur ja Elina hoidis mul kätt igapäev. Kallid lapsevanemad, me ei joo koguaeg :D
Asjast ka, mis siin ikka pikka möla, aitab villasest.
Austraalia noormehe nimi on Heath... kahjuks, ta oli nagu eesel kahe heinakuhja vahel... amps Elinast ja amps Barbarast... no päris kahju tast, mõlemast jäi ilma :P. Poiss oli tore muidu, emad näeksid teda heameelega väimehena... tal oli oma maja, ilus, puhas ja suur... kena maastur ja hea töökoht... no mis sa hing ikka ihkad (külmkapp oli õlle ka täis) aga no meie hing ihkab ju veel rohkemat, nagu te teate :D Tegelikult oleme me suisa värdjad ju... täna juba arutasime, et ükskord astume me mõistuse-abiellu, kuna ükski meile ei sobi.
Poiss on tore, kui meil mure, siis saame alati tema poole pöörduda, väga hea sõber aga tema tahaks muud, nagu ikka. Jalgpall oli superkõva, kõik noormehed ütlesid, et mäng on nii raske ja reeglitest ei saa midagi aru... paraku meie, noh, mis me meist räägime... me ju saime ometi kõigest aru (päriselt ka). Ja siis ma taksojuhiga rääkisin teel koju, et polnud üldse keeruline arusaada, ta vastas, et nojah, selleks peab olema ajud, et sellest aru saada... no tore, kui keegi meie kõrva nii paitab... ego jälle. Siin on nii, et võib kasutada käsi ja jalgu löömiseks, punktiskoor teine ka aga sellel me pikemalt ei peatu, sest kõik ei pea jalgpalli jagama. PS siin müüakse ka jalgpallil õlut suurtes kogustes. Mäng kestab kokku 2h pluss vaheajad, jube chill, tegelt ka, nii põnev oli, kindlasti läheme veel... me röökisime ja kargasime oma roosades kostüümides... hahaha...backpackersid.
Peale elamusterohket jalgpalli läksime me oma sõbra juurde... noh enne seda käisime baaris ja siis osteti meile õlut ka, sest me oleme ju niii toredad :D
Hiljem viidi meid kodusse... nooh, õnneks ei elanud seal ema :D
Maja oli väga ilus, koos suure trummikomplektiga ja see auto... no noormees oli lahke, lubas auto meie kätte anda, peale seda, kui rääkisime, et meil liiklus vastupidine, oli tal kama2... saate aru... ükskõik, võtke ikka, sõida kui vaja jne... siin pole meestele auto primaarne, mõtlemisainet kodumaa kangelastele :P
Elina ei olnud näinud mingil põhjusel Saag 1-te, seega sai see mängima pandud. Pold viga, külmikust jooksis õlle ja noormees uuris, et kas me ka süüa tahame... pizza kõrvaltänavalt või teeb ise... see pizzaasi ei mõjunud meile, Elina ütles, et tee ise, kui söödad :D Nooh ja kutt vaatas siis meid küsimärgitundega, kui ma vibutasin, et jajaaaa, ma olen ka köögi armastaja, hakka pihta. Siis ta vabandas, et tal sügavkülmas enamik asju. Millepeale me ütlesime, et pole viga, lükka uuni :D
Kutt ütles, et teeb terriaki kastet, Elina röökis nagu rattapeal ja mina vaigistasin, et OK, loll, sööd küll seda :D
Elina on ju meil selline proua, et ega igat „sitta“ suhu ei topi (erinevalt minust :D). Seekord vähemalt uskus mind, ilmselt oli tal piinlik niisama kööki röökima tormata... no ei tea, mis ta sel hetkel mõtles, sõime hommikul ometi 2 võileiba ja pold näljased ka... noh, eks see 8 pudelit õlut näkku on ka paras vedel leib ju.
Saturday, May 9, 2009
Lolli päevitajat parandab vaid haud
08-09.05.2009
Hommikul ärkasime ca kell pool 11. Tegime kohvi ja otsustasime randa minna.
Panime 2 x 6-packi kotti ja läksime oletatava bussipeatuse poole, see osutuski õigeks. Perth on nii armas linn, et väga ei tahakski praegu kohe edasi minna aga paraku pole meil raha puuga seljas. Õud, me peame varsti tööle minema. Eeldatavasti hakkame Perthist liikuma umbes kolmapäeva paiku. Veel ei tea kuidas... häälega? Eks paistab :)
Rand on siin imeline, laine möllas ja vesi oli ca 20 kraadi. Päike oli soe ja hea. Me ei pannud jälle kreemi peale :D Ja näe, midagi ei juhtunud ka õnneks. Vegeteerisime rannas nii poole 5ni, kuna paan oli ka baari minna. Umbes 7 aegu vaatasime üle kohalikud baarid, et kus ja mida toimub. Ühes oli bikiini võstlus. Läksime koju panime kleidid! Selga, joonistasime silmaümber triibu ja kõrge konts, nagu meil ikka tavaks. Jälle me ei julgenud toast välja minna... see on juba normaalne :P Lõpuks võtsime end kokku ja panime minema, toast väljudes vahiti meid nagu 8ndandat maailmaime ja tuli kommentaar: MIKS TEIE SIIN ELATE? Ja nii tilkus neid kommentaare jutti ja uksel veel: not bad at all :D Kõrv nuumatud, jõudsime klubisse. Klubi oli üsna tühi, sest kell oli 9. Aga see oli hea baar, sest uksed olid avatud suisa 2ni öösel. Ikka on nii, et kui me välja läheme, oleme lemmikuteks 40 tuuri meestele... no ja nüüd muidugi ka mustanahaliste lemmikpalad (Elina ütles peo käigus, et ärgu nad Eestisse tulgu, et eestlased vihkavad neegreid :D Tüüp oli jumala kindel, et vihatakse pika riista pärast, et eestlastel raudselt tibatillukesed... juttu jätkus kauemaks). Mudakoonud valvasid meid hoolega terve aeg ja ajasid tüüpe kaikaga laiali. Üks onu saatis meile õlled, et me saaksime ikka edasi tantsida ja et kurk ei kuivaks. Kena temast. Oleme kuulnud, et enamik naisi on siin justkui viinerid peol, et kleit, plätu või kets ja kehaehitus jätab soovida. Nooh meie arust on nad pigem sardelli mõõtu, mitte viinerid. Ja oh üht vaest naist, kes passis meid ja ei jõudnud meid äraklatsida oma mehele... ja siis ta võttis posti appi ja tegi mehele sellist sületantsu, et siga ka ei söö. Meil oli kahju tast... me poleks nagunii ta meest vaadanud... pold suurem asi. Mudakoonud viisid meid uude kõrtsi lõpuks, kus B varastati kohe ära ühe iiri poisi poolt. Hommikul sõime türklaste juures kebabi (need vennad on ka muidugi igalpool). Õhtu lõppes kenasti, jõudsime nii 4 aegu hostelisse kingad näppus. PS me ei ole oma moraali kaotanud, ausalt :D Jõuame ikka koju, mudakoonusid Eestisse ei too ja oleme sama tublid nagu alati.
Me lihtsalt räägime kõigiga, kes meid kõnetavad, sest need inimesed on siin lihtsalt nii sõbralikud ja lahked, et piinlik oleks mitte kui midagi vastu öelda.
Nad siin kiidavad meie aktsenti ja Eesti keel pidavat nii ilusasti ja seksikalt kõlama. Nii kui me suud lahti teeme, küsivad kõik, et kust me pärit oleme... lihtne sõpru leida.
Kojujõudes vedasime end magama. Hommik oli raske, käisime päevapeale poes, ostsime 3 päeva söögi ja tegime hakklihakastet ja kartulit, hea oli inimese moodi sooja toitu saada üle pika aja. 2ndl oleme elanud ainult kiirtoidust. Bäkersis on jälle pidu, nagu iga jumala õhtu. Muusika mängib ja juba ca paarkümmend tüüpi lõugavad. Meie oleme täna korralikud, homme peame ometi olema triksis-traksis, sest meile tuleb kell 11 üks austraallane järgi, kes tahab meid õudsalt viia jalgpallile. Piletid olid kõik väljamüüdud ja 2 päeva ta sebis meile neid, lõpuks sai ka. Tõotab tulla põnev... eks näis.
PS Jehoova raatad ei ole alati aeglased, ükspäev olid nad päris kiired ja õiglased.
Aborigeenid tuterdasid (need, keda peab kartma, agressiivsed, haisesid nagu parmud ikka), lõugasid kõigi peale.
Üks India mees sai kisades kommentaari: You Indian dog! Läks 5min mööda, sama mutt astus punasega teele ja lõpetas käpakil autokapotil, kus sai sõitu veel paarkümmend meetrit.
Noh nalja pole, aga jõudu oli ikka veel edasi karjuda :D Täiesti uskumatu... nuttis ja röökis, et kõik inimesed on nii halvad ja jubedad. Siin näeb igast toredaid asju.
Hommikul ärkasime ca kell pool 11. Tegime kohvi ja otsustasime randa minna.
Panime 2 x 6-packi kotti ja läksime oletatava bussipeatuse poole, see osutuski õigeks. Perth on nii armas linn, et väga ei tahakski praegu kohe edasi minna aga paraku pole meil raha puuga seljas. Õud, me peame varsti tööle minema. Eeldatavasti hakkame Perthist liikuma umbes kolmapäeva paiku. Veel ei tea kuidas... häälega? Eks paistab :)
Rand on siin imeline, laine möllas ja vesi oli ca 20 kraadi. Päike oli soe ja hea. Me ei pannud jälle kreemi peale :D Ja näe, midagi ei juhtunud ka õnneks. Vegeteerisime rannas nii poole 5ni, kuna paan oli ka baari minna. Umbes 7 aegu vaatasime üle kohalikud baarid, et kus ja mida toimub. Ühes oli bikiini võstlus. Läksime koju panime kleidid! Selga, joonistasime silmaümber triibu ja kõrge konts, nagu meil ikka tavaks. Jälle me ei julgenud toast välja minna... see on juba normaalne :P Lõpuks võtsime end kokku ja panime minema, toast väljudes vahiti meid nagu 8ndandat maailmaime ja tuli kommentaar: MIKS TEIE SIIN ELATE? Ja nii tilkus neid kommentaare jutti ja uksel veel: not bad at all :D Kõrv nuumatud, jõudsime klubisse. Klubi oli üsna tühi, sest kell oli 9. Aga see oli hea baar, sest uksed olid avatud suisa 2ni öösel. Ikka on nii, et kui me välja läheme, oleme lemmikuteks 40 tuuri meestele... no ja nüüd muidugi ka mustanahaliste lemmikpalad (Elina ütles peo käigus, et ärgu nad Eestisse tulgu, et eestlased vihkavad neegreid :D Tüüp oli jumala kindel, et vihatakse pika riista pärast, et eestlastel raudselt tibatillukesed... juttu jätkus kauemaks). Mudakoonud valvasid meid hoolega terve aeg ja ajasid tüüpe kaikaga laiali. Üks onu saatis meile õlled, et me saaksime ikka edasi tantsida ja et kurk ei kuivaks. Kena temast. Oleme kuulnud, et enamik naisi on siin justkui viinerid peol, et kleit, plätu või kets ja kehaehitus jätab soovida. Nooh meie arust on nad pigem sardelli mõõtu, mitte viinerid. Ja oh üht vaest naist, kes passis meid ja ei jõudnud meid äraklatsida oma mehele... ja siis ta võttis posti appi ja tegi mehele sellist sületantsu, et siga ka ei söö. Meil oli kahju tast... me poleks nagunii ta meest vaadanud... pold suurem asi. Mudakoonud viisid meid uude kõrtsi lõpuks, kus B varastati kohe ära ühe iiri poisi poolt. Hommikul sõime türklaste juures kebabi (need vennad on ka muidugi igalpool). Õhtu lõppes kenasti, jõudsime nii 4 aegu hostelisse kingad näppus. PS me ei ole oma moraali kaotanud, ausalt :D Jõuame ikka koju, mudakoonusid Eestisse ei too ja oleme sama tublid nagu alati.
Me lihtsalt räägime kõigiga, kes meid kõnetavad, sest need inimesed on siin lihtsalt nii sõbralikud ja lahked, et piinlik oleks mitte kui midagi vastu öelda.
Nad siin kiidavad meie aktsenti ja Eesti keel pidavat nii ilusasti ja seksikalt kõlama. Nii kui me suud lahti teeme, küsivad kõik, et kust me pärit oleme... lihtne sõpru leida.
Kojujõudes vedasime end magama. Hommik oli raske, käisime päevapeale poes, ostsime 3 päeva söögi ja tegime hakklihakastet ja kartulit, hea oli inimese moodi sooja toitu saada üle pika aja. 2ndl oleme elanud ainult kiirtoidust. Bäkersis on jälle pidu, nagu iga jumala õhtu. Muusika mängib ja juba ca paarkümmend tüüpi lõugavad. Meie oleme täna korralikud, homme peame ometi olema triksis-traksis, sest meile tuleb kell 11 üks austraallane järgi, kes tahab meid õudsalt viia jalgpallile. Piletid olid kõik väljamüüdud ja 2 päeva ta sebis meile neid, lõpuks sai ka. Tõotab tulla põnev... eks näis.
PS Jehoova raatad ei ole alati aeglased, ükspäev olid nad päris kiired ja õiglased.
Aborigeenid tuterdasid (need, keda peab kartma, agressiivsed, haisesid nagu parmud ikka), lõugasid kõigi peale.
Üks India mees sai kisades kommentaari: You Indian dog! Läks 5min mööda, sama mutt astus punasega teele ja lõpetas käpakil autokapotil, kus sai sõitu veel paarkümmend meetrit.
Noh nalja pole, aga jõudu oli ikka veel edasi karjuda :D Täiesti uskumatu... nuttis ja röökis, et kõik inimesed on nii halvad ja jubedad. Siin näeb igast toredaid asju.
Esimesed elamused uues kohas
06-07.05.2009 Hommik, sööma ei saanud ehk ei tahtnud nende corn flakesite pärast tõmmelda ja pold isu kellegagi suhelda ka. Toas väljumisega oli suuri probleeme, me olime nagu teenagerid ja ei jõudnud kokkuleppele, kes enne toast välja läheb. Nimelt selleks, et välja saada, peame me läbima telekatoa, kus on nii paarkümmend matsi kindlasti. Itsitasime toas ja kogusime julgust. Lõpuks saime siiski välja. Käisime viisakleebiste järgi, tegime omale pangakaardid, mis peaks valmima järgmine ndl ja siis tegime veel vajaliku TFN numbri ära, selle peame andma tööandjale, et maksud tagasi saaks. Siis käisime sõime (Eda, Austraalias on ka KFC... höhöhöhö). Leidsime Woolsworthi poe, ostsime raske raha eest süüa ja paljuja muidugi ei puudunud ka õlled. Söök on umbes sama hinnaga, mis Eestis, seega hullu pole. Saame veel jala liikvele ka, seega raha ei raiska. Tulime pärast asjaajamist ja söömis tagasi bäkersisse, kuna kell oli ca pool 7, siis mõtlesime minna pubisse (muide siin lõppevad peod kell 12, seega kui päeval kell 3 juba julgestust võtad, siis on kõik ok ja normaalne). Lõime ennast üles ja jälle saime põdeda oma toa uksetaga... telekatuba oli jälle lohve täis :D Üleslöömine oli see, et värvisime ripsmed, panime viisakama pluusi, kingad ja teksad, rohkem ei julgenud. Noh ja olimegi 'ülebaarieided', saime 2 kohalikuga tuttavaks, üks oli ka Eestis käinud, jõime rõõmsalt nende kulul baari sulgemiseni... see oli hea, sest õlu maksab ca 70-80 EEK, ühe jõudsime osta ja see oli kõik. Ps põhapäeval on meil kutsed jalgpallile :D Üks võtab kaks naist kohe kaasa (meid), sest me oleme maailma ilusamate jalgadega :D Tulime bäkersisse tagasi u kell 12, sest baarid ju kinni. Vahetasime riided (elina pani oma veninud lühikese bidzaama ja mina rohelised kirurgi riided (need on nagu dr Houses, samasugused). No ja siis oli meil juba piisavalt kama nendest telekavendadest... aga miss, tuba oli tühi. Meie õnn. Läksime kööki võikusid vorpima ja millegipärast vajus vaikselt ca 20 venda kööki passima, üks palus mult veel võileiba. No tore, rääkisime juttu ja nad olid päris toredad. Tõin juba toast viimase Tigeri õlle, mis oli soojusest sama rõve nagu pissi. Aga see õnnestus mul jääkülma Corona vastu vahetada :D Kutt vaatas silma sisse ja oleks valmis old meile kõik andma :D See sai lahendatud ja kuna jutt jooksis ja kõik jõid ja olid toredad, siis sai toodud ka viin toast... Astusin kööki kirurgi riietes, ühes käes Viru Valge ja teises 3l õunamahl... inetu (kusjuures siin on mahl jube hea hinnaga 3 liitrine kanister 99,9% õunamahlaga maksab ca 24 EEK). Ja nii läks meie õhtu kuni kella 6ni hommikul välja. Telekas oli jalgpall, Elina vaatas seda ja rõõmustas koos fännidega diivanil, samal ajal olin mina rõdul ja arutasin maailmaasju väga indiaanlase moodi u 45-50 aastase kohalikuga :D Siin elab ikka igast tolguseid, enamik neist siin olnud juba oma 4-5 kuud. Ärkasime kell pool 11, pea tahtis katki minna või ärakolida. Leidsime kapipealt pooliku viinakokteili... mis te arvate mis sellega tegime.. hehehe. Läksime hommusöögile. Õud tabas meid, olime öösel lõviosa oma toiduvarust nahka pannud :D
Käisime linnas ja tegime omale telefoninumbrid. Nüüd saate meile siia kirjutada joonistada ja miks mitte ka helistada. Eestist Austraaliasse maksab kõneminut 15,- (Numbrid: Barbara +61437289566 ja Elina +61438943678). Numbreid me ei saanud valida, siin antakse see :P
Kaardi aktiveerimine oli hull keemia, õudukas kuidas inimesed armastavad asja keeruliseks ajada. Jube. Aga nüüd on meil siis kõik tehtud. Linnas saabus õnn meie õuele, leidsime õllekasti 30 AUDiga, no see on odav. Saksa õlu. Õnn jäi üürikeseks, sellel on kohutav järelmaitse – mee ja leivasegu..äkk. Nüüd me istume ja joome seda, kell vähe, ei julge magama minna. Ilmselt vegeme veidi veel toas ja ehk lähme täna jälle sõbrunema (ps enamik töllakaid on inglased).
Arvuti aku saab nüüd tühjaks, laadida ei saa, homme otsime adapteri, kuna vana ei kõlvanud kahjuks. Varsti kirjutame edasi oma tegudest :)
Käisime linnas ja tegime omale telefoninumbrid. Nüüd saate meile siia kirjutada joonistada ja miks mitte ka helistada. Eestist Austraaliasse maksab kõneminut 15,- (Numbrid: Barbara +61437289566 ja Elina +61438943678). Numbreid me ei saanud valida, siin antakse see :P
Kaardi aktiveerimine oli hull keemia, õudukas kuidas inimesed armastavad asja keeruliseks ajada. Jube. Aga nüüd on meil siis kõik tehtud. Linnas saabus õnn meie õuele, leidsime õllekasti 30 AUDiga, no see on odav. Saksa õlu. Õnn jäi üürikeseks, sellel on kohutav järelmaitse – mee ja leivasegu..äkk. Nüüd me istume ja joome seda, kell vähe, ei julge magama minna. Ilmselt vegeme veidi veel toas ja ehk lähme täna jälle sõbrunema (ps enamik töllakaid on inglased).
Arvuti aku saab nüüd tühjaks, laadida ei saa, homme otsime adapteri, kuna vana ei kõlvanud kahjuks. Varsti kirjutame edasi oma tegudest :)
Singapore vs uus kodu
5.Hommik läks nagu tavaliselt, sõime hotellis ja asusime pool 12 minekule. Lennujaama reisisime rongidega, kuna tee pikk ja taksot ei raatsinud maksta, oleks kallis ka tuld. Lennujaamas jõime viina, oma pooliku ära, et keegi seda Aussi piiril ei tahaks endale :D Lennujaamas oli tore, sai tasuta arvutis olla, arvutid olid lausa tasuta kasutamiseks.
15.20 lasti lennukisse, lennuk oli ka kilidele ehitatud, meie suured kollid tundsime seal ennast üsna ebamugavalt, nüüd teame mis tunne on paksul vanaeidel, kui ta ennast üritab mahutada FlyLaLi charterile :D Lendasime 5h, suureks üllatuseks polnud ajavahet isegi, me teadsime koguaeg, et tuleb 2 lisaks. Olime nii vihased, kuna arvasime, et lennukompanii ei kasutanud saabumisaja märkimisel kohalikku aega. Rõõm oli tohutu. Piiril läks meil justkui lepase reega, keegi ei tahtnud meist midagi aga no ma olin aus ka, ütlesin, et mul on kala kaasas (kala on väga paha ja seda ei taheta) aga kuna oli konserv, siis nad polnud vastu, et ma selle kaasa võtan. Ravimeid ei tahtnud keegi näha ja meie lekkivad viinapudelid said ka meiega kenasti kaasa. Neid ka näha ei tahetud. Nad uskusid meid ja me ei pidanud kotti avama ka mitte. Lihtsam kontroll oli, kui tavalennul näiteks Riiga, no tõsiselt kohe :D Kõigil nii lihtsalt ei läinud, üks ungari poiss läks otsemat teedpidi immigratsiooni putkasse, kuna tal oli viisale märgitud, et ehitaja on ja ta ei saanud aru ka piirivalvuri jutust :D Piirivalvur oli nii tige, kui sama küsimust pidi 5x küsima.
Lennujaama eest saime omale kohe shuttle bus'i, jõle mugav, lähed bussi, maksad oma pileti eest (ca 130EEK) ja buss viib sind backersi ette suisa. Bussis sai ka nalja, keegi lammas oli ühe kohalikule kuuluva koti kogemata kaasa võtnud :D Tüüp oli jumalast leilis, no ise oleks ka. Bussijuht oli ka väga tore ja sebis meile teise bussi, kuna teda oleks pidanud ootama 1h, teine buss aga põikas koos rahvaga lennujaamast läbi ja võttis meidki lisaks peale. Bäkers – Shokk, ilma naljata. Esiteks kolkisime uksetaga ca 10 min ja mõtlesime, et me ei saagi sisse. Saime isegi toa mingil põhjusel odavamalt. Tuba on uberik, sama suur nagu laeva kajut noh mõni ruut ehk suurem. Läbisime telekatoa, seal istus terve trobikond elanikke, kes lihtsalt mõõtsid meid ja kõik, viisakusest sai neile tere öeldud ja kõik. Istusime oma väikeses kollases toas, kus lambiks on juhe koos pirniga, maas räpane vaip ja laes propeller, mis meile õhku annab... no asi seegi aga palav on :D Konti ju pole või on aga pulti meile ei antud, ju ei tööta. Muuseas, dush on meil ikka siin olemas, seega kõik on hästi... päris omaoma ikka. Madrats on kunstnahast, ilmselt bed bugide pärast, need ei saa ju sellel elada. Keegi on mittepuhtaid jalgu ka puhanud seinal, kapp on katki tagant ja linki pole :D Siis toodi meile voodipesu.... oi, oi, oi....lina käib kummiga ümber selle kunstnahast junni ja selline tunne on, et magad voodil, millel linaalla sätitud kile... noh juhuks, et kui alla peaksid laskma, on kaitse olemas. Padjapüürid on meil aastatst 1970 ilmselt, hirmus kole muster on elina omal, mul on triibuline... ja ka mitte eriti kena. Tekikott on ka vana, lisaks kaunistavad seda plekid, mis enam pesus ilmselt välja ei tule :P Tume lillal on heledad plekid... ja peale selle on meil double voodi ja kui ma küsisin, et kas ma saksin ühe teki juurde, siis põrnitseti mind ja vastati, et no kuule, see on kahene tuba – üks voodi ja üks tekk ja see on kõik! Mul oli suu kõpsti kinni. Ilmselt pooled arvavad, et meil on Elinaga omavahel vähe soojemad suhted :D Esimene öö saime korralikku äratust, siin juuakse ööotsa ja pealegi oli jalgpall, millest ka meie kell pool 5 hommikul osa saime :D Ärkasime hirmsa kisa peale. Ei viitsinud midagi kobiseda ka (ilmselt poleks julgenudki). Lisaks sellele saime ise kell 12 koputada. Need olid näitsikud, kellele me ilmselt väga sümpaatsed pole... peaksime noku kasvatama omale, siis oleks naabritele sümpaatsemad.
15.20 lasti lennukisse, lennuk oli ka kilidele ehitatud, meie suured kollid tundsime seal ennast üsna ebamugavalt, nüüd teame mis tunne on paksul vanaeidel, kui ta ennast üritab mahutada FlyLaLi charterile :D Lendasime 5h, suureks üllatuseks polnud ajavahet isegi, me teadsime koguaeg, et tuleb 2 lisaks. Olime nii vihased, kuna arvasime, et lennukompanii ei kasutanud saabumisaja märkimisel kohalikku aega. Rõõm oli tohutu. Piiril läks meil justkui lepase reega, keegi ei tahtnud meist midagi aga no ma olin aus ka, ütlesin, et mul on kala kaasas (kala on väga paha ja seda ei taheta) aga kuna oli konserv, siis nad polnud vastu, et ma selle kaasa võtan. Ravimeid ei tahtnud keegi näha ja meie lekkivad viinapudelid said ka meiega kenasti kaasa. Neid ka näha ei tahetud. Nad uskusid meid ja me ei pidanud kotti avama ka mitte. Lihtsam kontroll oli, kui tavalennul näiteks Riiga, no tõsiselt kohe :D Kõigil nii lihtsalt ei läinud, üks ungari poiss läks otsemat teedpidi immigratsiooni putkasse, kuna tal oli viisale märgitud, et ehitaja on ja ta ei saanud aru ka piirivalvuri jutust :D Piirivalvur oli nii tige, kui sama küsimust pidi 5x küsima.
Lennujaama eest saime omale kohe shuttle bus'i, jõle mugav, lähed bussi, maksad oma pileti eest (ca 130EEK) ja buss viib sind backersi ette suisa. Bussis sai ka nalja, keegi lammas oli ühe kohalikule kuuluva koti kogemata kaasa võtnud :D Tüüp oli jumalast leilis, no ise oleks ka. Bussijuht oli ka väga tore ja sebis meile teise bussi, kuna teda oleks pidanud ootama 1h, teine buss aga põikas koos rahvaga lennujaamast läbi ja võttis meidki lisaks peale. Bäkers – Shokk, ilma naljata. Esiteks kolkisime uksetaga ca 10 min ja mõtlesime, et me ei saagi sisse. Saime isegi toa mingil põhjusel odavamalt. Tuba on uberik, sama suur nagu laeva kajut noh mõni ruut ehk suurem. Läbisime telekatoa, seal istus terve trobikond elanikke, kes lihtsalt mõõtsid meid ja kõik, viisakusest sai neile tere öeldud ja kõik. Istusime oma väikeses kollases toas, kus lambiks on juhe koos pirniga, maas räpane vaip ja laes propeller, mis meile õhku annab... no asi seegi aga palav on :D Konti ju pole või on aga pulti meile ei antud, ju ei tööta. Muuseas, dush on meil ikka siin olemas, seega kõik on hästi... päris omaoma ikka. Madrats on kunstnahast, ilmselt bed bugide pärast, need ei saa ju sellel elada. Keegi on mittepuhtaid jalgu ka puhanud seinal, kapp on katki tagant ja linki pole :D Siis toodi meile voodipesu.... oi, oi, oi....lina käib kummiga ümber selle kunstnahast junni ja selline tunne on, et magad voodil, millel linaalla sätitud kile... noh juhuks, et kui alla peaksid laskma, on kaitse olemas. Padjapüürid on meil aastatst 1970 ilmselt, hirmus kole muster on elina omal, mul on triibuline... ja ka mitte eriti kena. Tekikott on ka vana, lisaks kaunistavad seda plekid, mis enam pesus ilmselt välja ei tule :P Tume lillal on heledad plekid... ja peale selle on meil double voodi ja kui ma küsisin, et kas ma saksin ühe teki juurde, siis põrnitseti mind ja vastati, et no kuule, see on kahene tuba – üks voodi ja üks tekk ja see on kõik! Mul oli suu kõpsti kinni. Ilmselt pooled arvavad, et meil on Elinaga omavahel vähe soojemad suhted :D Esimene öö saime korralikku äratust, siin juuakse ööotsa ja pealegi oli jalgpall, millest ka meie kell pool 5 hommikul osa saime :D Ärkasime hirmsa kisa peale. Ei viitsinud midagi kobiseda ka (ilmselt poleks julgenudki). Lisaks sellele saime ise kell 12 koputada. Need olid näitsikud, kellele me ilmselt väga sümpaatsed pole... peaksime noku kasvatama omale, siis oleks naabritele sümpaatsemad.
Punanahad
04.05.2009 Hommikul ärkasime, nägime välja nagu kollid. Elinal on juba valus istuda. Mul nägu ka juba valus.
Me kumbki ei tea kes tahab homme meie kotid viia lennujaama, õlale neid hästi ei tahaks tõmmata. Hommikusöögile hiilisime ja mööda seinaäärt, piinlik oli... lollid turistid teevad päikesega nalja :P
Kuna tunne põlend, on hea mõte lihtsalt toas vegeteerida ja blogi kirjutada.
Päevotsa sai vaadatud filmi ja õhtuks läksime Songs Of The Sea'le. See on vee ja laseri show. Muinasjutt vesteldi ja see oli nii tore vaadata. Nägime ka venelasi, nüüdseks oli juba arvamus paranenud neist, kui ikka päevi jutti vaadata neid kilisid, siis on ikka kole küll, isegi venelane muutub toredaks, olgugi, et nad haisesid higi järgi ja olid üsna lupardid :D
Rohkem me ei teinud midagi, noh peale selle, et käisime jälle kiirtoidukas.
Me kumbki ei tea kes tahab homme meie kotid viia lennujaama, õlale neid hästi ei tahaks tõmmata. Hommikusöögile hiilisime ja mööda seinaäärt, piinlik oli... lollid turistid teevad päikesega nalja :P
Kuna tunne põlend, on hea mõte lihtsalt toas vegeteerida ja blogi kirjutada.
Päevotsa sai vaadatud filmi ja õhtuks läksime Songs Of The Sea'le. See on vee ja laseri show. Muinasjutt vesteldi ja see oli nii tore vaadata. Nägime ka venelasi, nüüdseks oli juba arvamus paranenud neist, kui ikka päevi jutti vaadata neid kilisid, siis on ikka kole küll, isegi venelane muutub toredaks, olgugi, et nad haisesid higi järgi ja olid üsna lupardid :D
Rohkem me ei teinud midagi, noh peale selle, et käisime jälle kiirtoidukas.
Monday, May 4, 2009
Peaaegu Singapore pilukad vms
03.05.2009 Ärkasime nagu tavaks saanud kell 8. Suured plaanid olid minna päevitama aga ilm tundus pilves, olime üsna tigedad, vedelesime voodis 9ni, siis otsustasime sööma minna. Pärast toiminguid paistis pilvevahelt päikene. Võtsime tekid ja seadsime sammud randa. Idioodid nagu me oleme, arutasime, et päikesega oleks nagu 3 päeva nalja teind, midagi peale ei hakka. Olid küll suured sildid, et kasutage kreemi, millel faktor vähemalt 15. Me ei pannud midagi, sest päike ei hakanud ju 3 päeva peale :D
Sulgesime rannal silmad ja seletasime, et kuradi ere on. See eredus maksis meile 2 tunniga nii kätte, koju jõudes määrisime ennast hoolega sos-geeliga ja desinfitseerijaga (leevendab ka päikese eest). Elinal asi veel hullem, ta punasem (väike vähja, auga nime väljateeninud), ma elan hõlpsamalt üle. Mul ainult käed annavad märku, et päikest saanud ja põsesarnad punased ja no jalad ka :D Kuna pikk päev oli veel ees, võtsime ette loomaaia. Sinna sõitsime 2 ümberistumisega ja seiklemine oli jälle liiga pikk, oi kuidas ei meeldi kõmpida ajaviiteks paar km jala, kui saaks 100 meetriga hakkama. Loomaaed oli jumalast vahva, peaks saatma Mati Kaalule paar pilti, kuidas loomi tuleks pidada. Jääkaru ainult ei näinud, elamine oli tühi ja kiri oli, et kui karu pole, siis on ta toas, sest seal on konditsioneer. Meie päevanaelaks said elevandid, kuna nendega saime sõita ja muidu sügada. Saime omale veel sõiduks kõige suurema. Loomaaias hakkasid kõik ihuliikmes punaseks tõmbama, mina leemendasin nagu siga, Elinal oli külm :D TORE PÄIKE ON SIIN, no mitteüldse efektiivne. Loomaaiast tulles leidsime jälle KFC, äratundmisrõõm on üüratu. Õnn oleks justkui meie õuele saabunud, seal on ju nii hea kana. Sõime jälle burgerit, nagu tavaks saanud. Kojujõudes tegime juba korralikku kreemitamist, mul hakkas juba õlg valutama lisaks kätele. Elina oli suu tagurpidi.
Kell 9 läksime juba magama, sest nii ebamugav oli olla. Mina ärkasin öösel üles (olen harjunud käima oma põletikust saati ca 3 korda öösel kempsus) ja silm vajus punni, kui keset ööd aru sain, kui rõvedaks on mu õlg muutunud.
Sulgesime rannal silmad ja seletasime, et kuradi ere on. See eredus maksis meile 2 tunniga nii kätte, koju jõudes määrisime ennast hoolega sos-geeliga ja desinfitseerijaga (leevendab ka päikese eest). Elinal asi veel hullem, ta punasem (väike vähja, auga nime väljateeninud), ma elan hõlpsamalt üle. Mul ainult käed annavad märku, et päikest saanud ja põsesarnad punased ja no jalad ka :D Kuna pikk päev oli veel ees, võtsime ette loomaaia. Sinna sõitsime 2 ümberistumisega ja seiklemine oli jälle liiga pikk, oi kuidas ei meeldi kõmpida ajaviiteks paar km jala, kui saaks 100 meetriga hakkama. Loomaaed oli jumalast vahva, peaks saatma Mati Kaalule paar pilti, kuidas loomi tuleks pidada. Jääkaru ainult ei näinud, elamine oli tühi ja kiri oli, et kui karu pole, siis on ta toas, sest seal on konditsioneer. Meie päevanaelaks said elevandid, kuna nendega saime sõita ja muidu sügada. Saime omale veel sõiduks kõige suurema. Loomaaias hakkasid kõik ihuliikmes punaseks tõmbama, mina leemendasin nagu siga, Elinal oli külm :D TORE PÄIKE ON SIIN, no mitteüldse efektiivne. Loomaaiast tulles leidsime jälle KFC, äratundmisrõõm on üüratu. Õnn oleks justkui meie õuele saabunud, seal on ju nii hea kana. Sõime jälle burgerit, nagu tavaks saanud. Kojujõudes tegime juba korralikku kreemitamist, mul hakkas juba õlg valutama lisaks kätele. Elina oli suu tagurpidi.
Kell 9 läksime juba magama, sest nii ebamugav oli olla. Mina ärkasin öösel üles (olen harjunud käima oma põletikust saati ca 3 korda öösel kempsus) ja silm vajus punni, kui keset ööd aru sain, kui rõvedaks on mu õlg muutunud.
Singapores
02.05.2009 Magasime kella 8ni, dushitasime, sõime hommikust, tulime tuppa ja vegesime edasi lõunani. Mingiaeg hakkasime end liigutama ja läksime Vivo Citysse (see meie kaubamaja), leidsime sealt Burger Kingi ja tankisime kered täis. Ps me pole Aasias olles korda ka riisi söönud, isu ka puudub. Vivo Cityst leidis Elina omale kleidi ja mina kingad (no ei saa nii kaugel olles ka ostmata jätta midagi, olgugi, et pagas hakkab juba normi ületama).
Tulime toidupoest ka läbi, ostsime vett, arbuusi (kollast – punane on parem) ja muidugi mahla – viina peale ikka. Koju jõudes mõtlesime, et nädalaega on juustuna ringilastud (ripsmed värvimata, juuksed tuules sassis jne) ja peale selle on aasiaatitde passimine meid surmani ära tüüdanud, passivad nad meid kohe hoolega, eriti Elina jalgu, ta jala nr on ju 40, asiaatidel u 35 :D, lisaks vaatame me kõikidest üle. Ja nende varbaküüned ei ole peaaegu mitte kellegil lakitud, no aga meil on need ju suisa punased igapäevaselt :D Mõtlesime, et vahivad, vahivad, et näitame siis neile klassi. Panime kleidid selga ja tubli 10cm kontsa alla, et meie pikkus ikka 180 ületaks. Vahtisid jälle lõuad laiali... aga ei ütleks, et rohkem kui muidu. Tõttöelda on meil juba Austraalia koduigatsus, tahaks näha suures koguses valgeid inimesi ja jämedate käsivartega noormehi (omamoodi fetis). Aga õhtu oli meil kenasti sisustatud, pakkisime kaasa piknikukoti, mis koosnes: fliistekist, viinast, mille valasime ümber veepudelisse, 2 klaasist, 2 lusikast, õunamahlast ja muidugi poolikust arbuusist.
Poetasime ennast rannaliivale ca 5m merest, kõrval oli baar, mis oli rahvast pungil, sinna me ei kiskunud. Aga sealt tuli väga head muusikat, mis meile hästi sobis – meri, palmid, muusika, ilus piknikulaud, mis osata veel tahta (va tugevakäelist europiidi :P). Toidu ja-joogimoon lahendatud, läksime koju magama.
Öösel oli torm, ärkasime äikese peale üles, müristas nii, et seinad tahtsid ümber kukkuda.
Tulime toidupoest ka läbi, ostsime vett, arbuusi (kollast – punane on parem) ja muidugi mahla – viina peale ikka. Koju jõudes mõtlesime, et nädalaega on juustuna ringilastud (ripsmed värvimata, juuksed tuules sassis jne) ja peale selle on aasiaatitde passimine meid surmani ära tüüdanud, passivad nad meid kohe hoolega, eriti Elina jalgu, ta jala nr on ju 40, asiaatidel u 35 :D, lisaks vaatame me kõikidest üle. Ja nende varbaküüned ei ole peaaegu mitte kellegil lakitud, no aga meil on need ju suisa punased igapäevaselt :D Mõtlesime, et vahivad, vahivad, et näitame siis neile klassi. Panime kleidid selga ja tubli 10cm kontsa alla, et meie pikkus ikka 180 ületaks. Vahtisid jälle lõuad laiali... aga ei ütleks, et rohkem kui muidu. Tõttöelda on meil juba Austraalia koduigatsus, tahaks näha suures koguses valgeid inimesi ja jämedate käsivartega noormehi (omamoodi fetis). Aga õhtu oli meil kenasti sisustatud, pakkisime kaasa piknikukoti, mis koosnes: fliistekist, viinast, mille valasime ümber veepudelisse, 2 klaasist, 2 lusikast, õunamahlast ja muidugi poolikust arbuusist.
Poetasime ennast rannaliivale ca 5m merest, kõrval oli baar, mis oli rahvast pungil, sinna me ei kiskunud. Aga sealt tuli väga head muusikat, mis meile hästi sobis – meri, palmid, muusika, ilus piknikulaud, mis osata veel tahta (va tugevakäelist europiidi :P). Toidu ja-joogimoon lahendatud, läksime koju magama.
Öösel oli torm, ärkasime äikese peale üles, müristas nii, et seinad tahtsid ümber kukkuda.
Uued sõbrad ja mis riik see Euroopa on?
01.05
Hommikune äratus oli 6.30, panime asjad kotti ja sõime kõhud täis. Takso viis meid bussijaama. Jõudsime sinna oluliselt varem, kui oleks arvanud. Otsisime istumiskohti, ükski kili ei pakkunud, lihtsalt passisid silmad punnis kuidas me jalavärinal seisime 100kg seljas. Lõpuks saime istuma (õnnis tunne). Istusime nagu kanad õrrel ja vahtisime mokk töllakil siia-sinna, kui korraga oh heldus – pikk, ilusate silmadega noormees... justkui prints valgel hobusel seisis meie seljataga. Juppaega ei saanud oma töllakil mokka kinni. Me pole Londonist saati kena valget inimest näinud (va Batus see sakslane), meie õnneks oli tal ka naine kaasas... noh kuivõrd õnn see naisele oli, kui kaks naist niimoodi passisid :D Terve sõit oli meil bussis silmailu, kuna nad ka tulid sama reisiga Singaporesse. Sõit kulges pikalt, kuna kiirtee oli umbes. Hea oli, et vahepeal tehti põiepeatus, muidu oleks ilmselt laksuga katki läinud, selles peatuses me leidsime omale ühe priskemat sorti 150cm pika malaisialasest sõbranna, oh olgu see hetk neetud, kui me küsisime, et kui pikalt see buss siin peatub. Hiljem ei suutnud ta enam oma kohale istuda, platseerus meie juurde ja rääkis ja rääkis ja rääkis – tõsine mölapidamatus... oeh... olime üsna tüdinenud (hiljem tuli ta meile muidugi kasuks). Malaisia piiri ületasime ilusti ilma viperusteta, kui kord Singapore piirini jõudis, ei olnud enam elu pooltki nii lilleline. Elina astus esimesena piirini, siis vaadati ta passi ühelt ja teiselt ja ühelt ja teiseltpoolt... kui siis äkki piirivalvur küsis selge ja valju häälega kolleegilt, et mis riik see Euroopa on (kili keeles aga meilegi oli see arusaadav küsimus)??? Elina hakkas hirnuma, nii et pisar väljas... nohh, ma joonetaga ka parem pold :D Õnneks päästis tark kolleeg töötaja lollist küsimusest. Kui astusin ette, küsis kolleeg „another Europe country passport?“ ja pani laginal naerma... töötajal oli üsna häbi, ka mul oli suu kõrvuni. Jätkasime teekonda kotikontrollini, kus valgustati kotid läbi ja siis küsiti mult, et kas sul on pudel kaasas? Ma vastasin, et ilmselt on see mu shampoon, mis sellisena paistab, mille peale läks kott tagasi valgustamisele... nimelt olin ma viinapudeli unustanud :D Oli küll kotis, samuti oli elinal neid poolteist pudelit :D Õud algas siis, kui paluti need välja otsida aga need olid ju koti keskel hakkasime siva ennast liigutama, kui teatati, et ohh võtke aega, kiiret pole (maapiiril tuleb erinevalt lennu omast deklareerida kogu staff, mis alko või tubakas). Olime üsna nukrad, kui viin käest võeti ja meid taharuumidesse kutsuti, mõtlesime, et nüüd on küll perse majas, et lisaks viinade konfiskeerimisele saame ka täis läbivaatuse lisaks kotiõõnsusele ka kehaõõnsustest ning lisaks sellele jääme veel liinibussist maha, mis kauaks ei jää ju ootama kedagi (oli graafikust niigi 1h maas). Siis küsis härra piirivalvur, et kas meil on veel saladusi, mille järgi ma vastasin, et nõõõõõuuu, väga hästi teadsin, et kottipõhjas on kolleegide poolt kingiks saadud konservkarp Tallinna kiludega :D, Elina tubli kodanik tiris surmahirmus veel ühe pudeli viina kotist välja, mille peale ma teatasin JOBU, nüüd võetakse see ka ära. Õnneks pääsesime muudest läbivaatustest ja peale paberitetäitmist saime tagasi oma passid ja siis suureks üllatuseks saime tagasi ka viinad, mida poleks pidanud andma, kuna kõik lekkisid. Suure naeratusega teatati, et jooge siis oma Eesti viina hotellitoas (õnn oli üüratu) :P Kogu protseduur võttis aega vähemalt pool tundi, arvasime, et buss on ammu läinud ja peame muu transpordi otsima. Aga siis väljudes hoonest nägime oma suureks üllatuseks bussi, mis juba tagurdas, et ära sõita, ma kujutan ette kui naljakas see oli, kui me suured kotid seljas jooksime nagu pöörased, käsi lehvitades. Bussiaknast märgati meid ja kõik need pilud ja hindud kukkusid meile vastulehvitama aknast ja röökisid midagi, buss peatus silmapilkselt ja me saime peale, küll aga ei saanud kotte enam alla panna ja pidime nendega sisenema. Päästjaks sai Elina tekk, mille ta bussi jättis ja lisaks sellele meie „jutujahvatajastsõbranna“, kes kõva kisa tegi, et eiiiii, nad ei läinud maha, tekk siin... kujutame ette juba kui jubedalt ta seal kisendas. Bussi astudes oli nii piinlik, et ei julgenud isegi ilusale noormehele otsa vaadata, keda me muidu ikka üsna alatult lantisime. Loivasime kompsud kaenlas sõbranna juurde ja rääkisime oma loo. Taha minnes oleks ma kogemata istunud kahe istme vahele, sest ma ei näinud selle kotitagant, et seal tühjus, kui pinki vastu ei tulnud õiges kohas, ütles ka sõbranna, et seal ei ole istet. Hea on see, et ma kahest toolist kinni hoidsin, muidu oleks gravitatsioon mind perseli bussipõrandale tõmmanud koos selle suure seljakotiga, no see oleks muidugi finaal old asjale :D Ilmselt oleks see pauguga juhtunud ja ma oleks häbikätte maha kooland. Ülejäänud bussireisil saime veel ühe sõbranna omale. Ta lihtsalt nii naeris, kui meid nägi ja tahtis ka sõbraks saada. Tema sappa haakisime end... nii hea oli mitte oma ajusid kasutada, neiu viis meid rongijaama ja pani õigele rongile ja ütles veel, kus peame maha minema. Kuna väljas oli jälle ca 40 kraadi, siis me ei viitsinud enam seigelda ja viimase jupi sõitsime taksoga. Linn on väga ilus ja puhas. Singapore inimesed on oluliselt külmemad ja tõsisemad, kui Malaisia omad (viimased on täitsa kiftid, abivalmid ja rõõmsameelsed). Hotellituba on väga mõnus, kuid pisut väikene ja kõrval ehitatakse uut tiiba hotellile, hommikul läheb ehitus lahti ja meie sea view on asendunud rauakolakate ja kaubalaevadega :D Aga sellest pole hullu, tekk on marupehme ja padi suisa imeline (justkui magaks siidilinades). Hotell on Treasure Resort 5* ja asub Sentosa saarel (so tehissaar). Esimese õhtu jalutasime ja tutvusime olukorraga riigis... üks avastus on see, et lisaks kohalikule pudikeelele räägivad inimesed ajaviiteks ka omavahel inglise keelt. Kallis on ka see riik, õlu maksab ca 40-50 EEK poes, lausnöörimine. Elina õlut ei joo. Mina õnneks ei saagi.
Hommikune äratus oli 6.30, panime asjad kotti ja sõime kõhud täis. Takso viis meid bussijaama. Jõudsime sinna oluliselt varem, kui oleks arvanud. Otsisime istumiskohti, ükski kili ei pakkunud, lihtsalt passisid silmad punnis kuidas me jalavärinal seisime 100kg seljas. Lõpuks saime istuma (õnnis tunne). Istusime nagu kanad õrrel ja vahtisime mokk töllakil siia-sinna, kui korraga oh heldus – pikk, ilusate silmadega noormees... justkui prints valgel hobusel seisis meie seljataga. Juppaega ei saanud oma töllakil mokka kinni. Me pole Londonist saati kena valget inimest näinud (va Batus see sakslane), meie õnneks oli tal ka naine kaasas... noh kuivõrd õnn see naisele oli, kui kaks naist niimoodi passisid :D Terve sõit oli meil bussis silmailu, kuna nad ka tulid sama reisiga Singaporesse. Sõit kulges pikalt, kuna kiirtee oli umbes. Hea oli, et vahepeal tehti põiepeatus, muidu oleks ilmselt laksuga katki läinud, selles peatuses me leidsime omale ühe priskemat sorti 150cm pika malaisialasest sõbranna, oh olgu see hetk neetud, kui me küsisime, et kui pikalt see buss siin peatub. Hiljem ei suutnud ta enam oma kohale istuda, platseerus meie juurde ja rääkis ja rääkis ja rääkis – tõsine mölapidamatus... oeh... olime üsna tüdinenud (hiljem tuli ta meile muidugi kasuks). Malaisia piiri ületasime ilusti ilma viperusteta, kui kord Singapore piirini jõudis, ei olnud enam elu pooltki nii lilleline. Elina astus esimesena piirini, siis vaadati ta passi ühelt ja teiselt ja ühelt ja teiseltpoolt... kui siis äkki piirivalvur küsis selge ja valju häälega kolleegilt, et mis riik see Euroopa on (kili keeles aga meilegi oli see arusaadav küsimus)??? Elina hakkas hirnuma, nii et pisar väljas... nohh, ma joonetaga ka parem pold :D Õnneks päästis tark kolleeg töötaja lollist küsimusest. Kui astusin ette, küsis kolleeg „another Europe country passport?“ ja pani laginal naerma... töötajal oli üsna häbi, ka mul oli suu kõrvuni. Jätkasime teekonda kotikontrollini, kus valgustati kotid läbi ja siis küsiti mult, et kas sul on pudel kaasas? Ma vastasin, et ilmselt on see mu shampoon, mis sellisena paistab, mille peale läks kott tagasi valgustamisele... nimelt olin ma viinapudeli unustanud :D Oli küll kotis, samuti oli elinal neid poolteist pudelit :D Õud algas siis, kui paluti need välja otsida aga need olid ju koti keskel hakkasime siva ennast liigutama, kui teatati, et ohh võtke aega, kiiret pole (maapiiril tuleb erinevalt lennu omast deklareerida kogu staff, mis alko või tubakas). Olime üsna nukrad, kui viin käest võeti ja meid taharuumidesse kutsuti, mõtlesime, et nüüd on küll perse majas, et lisaks viinade konfiskeerimisele saame ka täis läbivaatuse lisaks kotiõõnsusele ka kehaõõnsustest ning lisaks sellele jääme veel liinibussist maha, mis kauaks ei jää ju ootama kedagi (oli graafikust niigi 1h maas). Siis küsis härra piirivalvur, et kas meil on veel saladusi, mille järgi ma vastasin, et nõõõõõuuu, väga hästi teadsin, et kottipõhjas on kolleegide poolt kingiks saadud konservkarp Tallinna kiludega :D, Elina tubli kodanik tiris surmahirmus veel ühe pudeli viina kotist välja, mille peale ma teatasin JOBU, nüüd võetakse see ka ära. Õnneks pääsesime muudest läbivaatustest ja peale paberitetäitmist saime tagasi oma passid ja siis suureks üllatuseks saime tagasi ka viinad, mida poleks pidanud andma, kuna kõik lekkisid. Suure naeratusega teatati, et jooge siis oma Eesti viina hotellitoas (õnn oli üüratu) :P Kogu protseduur võttis aega vähemalt pool tundi, arvasime, et buss on ammu läinud ja peame muu transpordi otsima. Aga siis väljudes hoonest nägime oma suureks üllatuseks bussi, mis juba tagurdas, et ära sõita, ma kujutan ette kui naljakas see oli, kui me suured kotid seljas jooksime nagu pöörased, käsi lehvitades. Bussiaknast märgati meid ja kõik need pilud ja hindud kukkusid meile vastulehvitama aknast ja röökisid midagi, buss peatus silmapilkselt ja me saime peale, küll aga ei saanud kotte enam alla panna ja pidime nendega sisenema. Päästjaks sai Elina tekk, mille ta bussi jättis ja lisaks sellele meie „jutujahvatajastsõbranna“, kes kõva kisa tegi, et eiiiii, nad ei läinud maha, tekk siin... kujutame ette juba kui jubedalt ta seal kisendas. Bussi astudes oli nii piinlik, et ei julgenud isegi ilusale noormehele otsa vaadata, keda me muidu ikka üsna alatult lantisime. Loivasime kompsud kaenlas sõbranna juurde ja rääkisime oma loo. Taha minnes oleks ma kogemata istunud kahe istme vahele, sest ma ei näinud selle kotitagant, et seal tühjus, kui pinki vastu ei tulnud õiges kohas, ütles ka sõbranna, et seal ei ole istet. Hea on see, et ma kahest toolist kinni hoidsin, muidu oleks gravitatsioon mind perseli bussipõrandale tõmmanud koos selle suure seljakotiga, no see oleks muidugi finaal old asjale :D Ilmselt oleks see pauguga juhtunud ja ma oleks häbikätte maha kooland. Ülejäänud bussireisil saime veel ühe sõbranna omale. Ta lihtsalt nii naeris, kui meid nägi ja tahtis ka sõbraks saada. Tema sappa haakisime end... nii hea oli mitte oma ajusid kasutada, neiu viis meid rongijaama ja pani õigele rongile ja ütles veel, kus peame maha minema. Kuna väljas oli jälle ca 40 kraadi, siis me ei viitsinud enam seigelda ja viimase jupi sõitsime taksoga. Linn on väga ilus ja puhas. Singapore inimesed on oluliselt külmemad ja tõsisemad, kui Malaisia omad (viimased on täitsa kiftid, abivalmid ja rõõmsameelsed). Hotellituba on väga mõnus, kuid pisut väikene ja kõrval ehitatakse uut tiiba hotellile, hommikul läheb ehitus lahti ja meie sea view on asendunud rauakolakate ja kaubalaevadega :D Aga sellest pole hullu, tekk on marupehme ja padi suisa imeline (justkui magaks siidilinades). Hotell on Treasure Resort 5* ja asub Sentosa saarel (so tehissaar). Esimese õhtu jalutasime ja tutvusime olukorraga riigis... üks avastus on see, et lisaks kohalikule pudikeelele räägivad inimesed ajaviiteks ka omavahel inglise keelt. Kallis on ka see riik, õlu maksab ca 40-50 EEK poes, lausnöörimine. Elina õlut ei joo. Mina õnneks ei saagi.
Ikka Kuala Lumpur
29-30.04.2009.
29 aprill oli taas vahva päev (noh ei saaks ju öelda, et meil ebavahvat üldse eksisteeriks).
Äratus oli kell 8 ajal, hommikusöök oli suisa hea – munavõi, muidu või, röstsaiad, makaronid vähe erinevas versioonis, kui eile ja loomulikult meie lemmikuks saanud arbuus.
Saime kokku Marini ja Nadjaga (Marin pidi algselt meiega ühinema ja tulema Austraaliasse, ostis piletigi, kuid siis selgus, et Eesti kohustused ja palk on liiga armsad, et mitte raisku lasta piletit, tuli turisti mängima natukeseks), hagesime nad sappa, kuna meie olime eelnevalt omandanud teadmised erinevatest bussiliinidest ja numbritest, üks neist viis meid linnast bussijaama ja sealt edasi saime Batu Cavesi bussile. Jubedad ummikud olid linnas, meil läks ikka tunde, et kohale jõuda (linnast ca 13km). Koobas oli tase omaette, mõnusalt niiske ja tilkuv. Seal elas igast tüüpe... nii siredasäärega kanad, et te ei kujuta uneski ette (paneme pildid mingiaeg), igast tuvitüüpe (1 oli ekstrailus) ja siis loomulikult meie lemmikud ahvid. Lõpuks said nad tegijamateks, kui koobas ise, koobast polnud võimalik enam jälgida. Ahv tahtis Nadjale kallale minna, korduvalt oleks jalga hüpanud.
Mille peale meie ennast hoolega hirmuga külvasime. Kui lahkusime, siis laveerisime treppemööda edasi-tagasi (trepi äsipuud olid ca 1m, ühel meist oli kleit ja teisel püksid, mis pigem trussikutega võrreldavad :D). Igatahes pilukad ja muud loomad said ikka lõuatäis naerda... meie üle, me olime vaatamisväärsus omaette kui me röökides nende ahvide eest põgenesime. Ja siis me mõlemad ületasime ennast... võtsime turjale kollase mao, tegime värisedes pilti :D
J kohe tüsiselt suure, no ikka mitu kilo kaalus, kole kollane ja punaste silmadega... koguaeg oli kerge lusikatäis püksi tulemas, et millal näkku hüppab.
Kui välja jõudsime, hakkas sadama vihma ja sadas kohe kõvasti, sellist padukat pole ammu nähtud.
Lisaks sellele olid seal veel ühed toredad pilukad (need kes reisivad grupiga ja kannavad tavaliselt samasuguseid särke, mütse vms) ja nende jaoks oli me me ju puhas vaatamisväärsus nagu koobas ise, tulid ja palusid pilte koos meiega...
Siis saatsime Nadja taksot tingima, sai ka, tubli tüdruk (ta tegi wet t-shirti ca 100le kohalikule), tuli tagasi VÄGA hea tehinguga. Linna jõudes kuulis taksist loomulikult hotelli nime valesti ja tahtis meid kuskile ei tea kuhu suruda. Kuna meil olid kurjad näod ees, siis ta raha ei julgenud juurde küsida. Finaal oli see, et enne hotelli jõudsime me jälle ümber mõelda ja nii kooberdasime hoopis kohvile. Nii hea oli juua korralikku kohvi üle jupi aja (Starbucks Coffee). Ka mul (B) on nüüd kookidest uus arusaam, see oli suus sulav suisa. Hiljem käisime Radiuse hotellis ja kasutasime jälle nende internetti, õhtul oli KFC meie taaskordne sõber ja hiljem, kui tervis ikka päris korras ei olnud (B-st jutt), otsustasime arstil ka ära käia, kallis perekond ja sugulased ja muidu põdejad. Sain antibiootikume ja sadat erinevat rohtu veel pealekauba (arvan, et mõned neist olid niisama lollile turistile ärieesmärgil müüdud).
Õhtul oli taaskord pesupäev, peale mida ilmselt kadusid Elina stringid hotellist (ta üsna endastväljas... nojah, eks need olid ilusad ka... naistevärk). Me ise arvame, et mingi pervert käis nillimas, ilmselt need 2, kelle me lasime tuppa fööni parandama, eks need stringid olid töötasuks.
Need olid puhtad ka... no milleks varastada ja meesterahvas, puhtaid stringe... kummaline, loll?
Hommikul magasime kaua, kuna siesta jäi tegemata.
Ärkasime kell 11 (noh teie aja järgi kell 6 :P), vegesime 13ni ja siis viisid meie jalad jälle meid Starbucksi, kus sai jälle hommikukohvi ja kooki.
Kuna uneaeg oli pikk, siis me ei viitsinudki mitte kui midagi teha, võtsime nuia ja lõime aega surnuks. Ühe asja tegime siiski ära, käisime bussijaamas (mis oli paksult kohalikke täis, ei ühtki turisti) ja otsisime pileteid Singaporesse, neid pakuvad 100 erinevat firmat, esimesest saadeti meid kukele ja öeldi, et hommikuseid pileteid ei ole (üsna kummaline, arvasime, et see liin ikka nii täis ei ole) ja teisest firmast saime kohad, seal oli ka neid minimaalselt järgi.
Maksime 39MYR / per kärss ja hommikul kell 09.30 teeme siit sääred ja 5h bussisõitu viib meid Sentosale, kus saame oma viimase kauni puhkuse enne seda, kui hakkame voodit nirakas hostelis bed-bugidega jagama :D.Õhtul käisime veel Petronase Twin Towereid vaatamas ja pildistamas, pimedas ju hoopis ägedam ning Iiri pubis, Elina jõi seal oma elu kõige kallima 0,5l õlut ( u 100 eeksi).
Praegukseks kõik, kell palju ja ärkama peab vara.
Järgmine kord siis juba kontakteerume uuest kohast :)
29 aprill oli taas vahva päev (noh ei saaks ju öelda, et meil ebavahvat üldse eksisteeriks).
Äratus oli kell 8 ajal, hommikusöök oli suisa hea – munavõi, muidu või, röstsaiad, makaronid vähe erinevas versioonis, kui eile ja loomulikult meie lemmikuks saanud arbuus.
Saime kokku Marini ja Nadjaga (Marin pidi algselt meiega ühinema ja tulema Austraaliasse, ostis piletigi, kuid siis selgus, et Eesti kohustused ja palk on liiga armsad, et mitte raisku lasta piletit, tuli turisti mängima natukeseks), hagesime nad sappa, kuna meie olime eelnevalt omandanud teadmised erinevatest bussiliinidest ja numbritest, üks neist viis meid linnast bussijaama ja sealt edasi saime Batu Cavesi bussile. Jubedad ummikud olid linnas, meil läks ikka tunde, et kohale jõuda (linnast ca 13km). Koobas oli tase omaette, mõnusalt niiske ja tilkuv. Seal elas igast tüüpe... nii siredasäärega kanad, et te ei kujuta uneski ette (paneme pildid mingiaeg), igast tuvitüüpe (1 oli ekstrailus) ja siis loomulikult meie lemmikud ahvid. Lõpuks said nad tegijamateks, kui koobas ise, koobast polnud võimalik enam jälgida. Ahv tahtis Nadjale kallale minna, korduvalt oleks jalga hüpanud.
Mille peale meie ennast hoolega hirmuga külvasime. Kui lahkusime, siis laveerisime treppemööda edasi-tagasi (trepi äsipuud olid ca 1m, ühel meist oli kleit ja teisel püksid, mis pigem trussikutega võrreldavad :D). Igatahes pilukad ja muud loomad said ikka lõuatäis naerda... meie üle, me olime vaatamisväärsus omaette kui me röökides nende ahvide eest põgenesime. Ja siis me mõlemad ületasime ennast... võtsime turjale kollase mao, tegime värisedes pilti :D
J kohe tüsiselt suure, no ikka mitu kilo kaalus, kole kollane ja punaste silmadega... koguaeg oli kerge lusikatäis püksi tulemas, et millal näkku hüppab.
Kui välja jõudsime, hakkas sadama vihma ja sadas kohe kõvasti, sellist padukat pole ammu nähtud.
Lisaks sellele olid seal veel ühed toredad pilukad (need kes reisivad grupiga ja kannavad tavaliselt samasuguseid särke, mütse vms) ja nende jaoks oli me me ju puhas vaatamisväärsus nagu koobas ise, tulid ja palusid pilte koos meiega...
Siis saatsime Nadja taksot tingima, sai ka, tubli tüdruk (ta tegi wet t-shirti ca 100le kohalikule), tuli tagasi VÄGA hea tehinguga. Linna jõudes kuulis taksist loomulikult hotelli nime valesti ja tahtis meid kuskile ei tea kuhu suruda. Kuna meil olid kurjad näod ees, siis ta raha ei julgenud juurde küsida. Finaal oli see, et enne hotelli jõudsime me jälle ümber mõelda ja nii kooberdasime hoopis kohvile. Nii hea oli juua korralikku kohvi üle jupi aja (Starbucks Coffee). Ka mul (B) on nüüd kookidest uus arusaam, see oli suus sulav suisa. Hiljem käisime Radiuse hotellis ja kasutasime jälle nende internetti, õhtul oli KFC meie taaskordne sõber ja hiljem, kui tervis ikka päris korras ei olnud (B-st jutt), otsustasime arstil ka ära käia, kallis perekond ja sugulased ja muidu põdejad. Sain antibiootikume ja sadat erinevat rohtu veel pealekauba (arvan, et mõned neist olid niisama lollile turistile ärieesmärgil müüdud).
Õhtul oli taaskord pesupäev, peale mida ilmselt kadusid Elina stringid hotellist (ta üsna endastväljas... nojah, eks need olid ilusad ka... naistevärk). Me ise arvame, et mingi pervert käis nillimas, ilmselt need 2, kelle me lasime tuppa fööni parandama, eks need stringid olid töötasuks.
Need olid puhtad ka... no milleks varastada ja meesterahvas, puhtaid stringe... kummaline, loll?
Hommikul magasime kaua, kuna siesta jäi tegemata.
Ärkasime kell 11 (noh teie aja järgi kell 6 :P), vegesime 13ni ja siis viisid meie jalad jälle meid Starbucksi, kus sai jälle hommikukohvi ja kooki.
Kuna uneaeg oli pikk, siis me ei viitsinudki mitte kui midagi teha, võtsime nuia ja lõime aega surnuks. Ühe asja tegime siiski ära, käisime bussijaamas (mis oli paksult kohalikke täis, ei ühtki turisti) ja otsisime pileteid Singaporesse, neid pakuvad 100 erinevat firmat, esimesest saadeti meid kukele ja öeldi, et hommikuseid pileteid ei ole (üsna kummaline, arvasime, et see liin ikka nii täis ei ole) ja teisest firmast saime kohad, seal oli ka neid minimaalselt järgi.
Maksime 39MYR / per kärss ja hommikul kell 09.30 teeme siit sääred ja 5h bussisõitu viib meid Sentosale, kus saame oma viimase kauni puhkuse enne seda, kui hakkame voodit nirakas hostelis bed-bugidega jagama :D.Õhtul käisime veel Petronase Twin Towereid vaatamas ja pildistamas, pimedas ju hoopis ägedam ning Iiri pubis, Elina jõi seal oma elu kõige kallima 0,5l õlut ( u 100 eeksi).
Praegukseks kõik, kell palju ja ärkama peab vara.
Järgmine kord siis juba kontakteerume uuest kohast :)
Subscribe to:
Comments (Atom)
