Kuidas möödus meie emadepäev ja üleüldse eluolust.

10.05
Esiteks kohalik austraallane arvas, et emadepäev eksisteerib ainult Austraalias :D
Loll, oli päris üllatunud, kui meie oma emadega kontakti otsisime (tegelt hiljem pold päris loll kaa). Sest tema oligi see „loll“, kes maksis raske raha meie eest, et me saaks minna jalgpalli vaatama (ca 700 EEK). Tegelt asi sai alguse nii, et mina baaris ajasin udu, üks silm vaatas kilu ja teine leiba ja ajasin sellist villast, et piinlik (st et ma lihtsalt ei saanud sellest austraalia inglise keelest aru - no päriselt, kui ise siin oleksite, oleksite sama idioodid). Jutt oli enam vähem selline, et kutt rääkis aiast ja mina aiaaugust... või veel hullem :D:D:D, üks hetk ütles Elina, et aitab, ära enam räägi! Nohh, ma oleks tänaseks häbisse surnud aga mind hoiab elus see, et üks aussie läks Elina juurde, Elina palus vähemalt 7 korda ülekorrata ja ikka ei saanud sotti, saatis siis minu juurde... nohh küsimus oli lihtne – mis su nimi on?.. hehehehe...
Huvitav kas me mõlemad oleme pisut downi-sündroomiga või asi oli klubi kõvas muusikas? No ei tea. Venna on alati rääkinud, et mind pillati sünnituslaualt maha :P Veel 2 päeva ja ma arvan, et see on nii. Ja kui ma veel 4 päeva mõtlen, siis on Elina ka kukutatud Luise tänava aknast alla... Aaaa, seda ütles Elina isa alati, et ta on naabrimehe tehtud :D (Sorry Eesti emme... musu, musu). Küsimus... kas me kainet päeva oleme näinud? Oleme küll, sest mina ei saanud juua ju vahepeal ja siis Elina ka ei joonud. Nagu eespool mainitud, oli mul antibiootikumikuur ja Elina hoidis mul kätt igapäev. Kallid lapsevanemad, me ei joo koguaeg :D
Asjast ka, mis siin ikka pikka möla, aitab villasest.
Austraalia noormehe nimi on Heath... kahjuks, ta oli nagu eesel kahe heinakuhja vahel... amps Elinast ja amps Barbarast... no päris kahju tast, mõlemast jäi ilma :P. Poiss oli tore muidu, emad näeksid teda heameelega väimehena... tal oli oma maja, ilus, puhas ja suur... kena maastur ja hea töökoht... no mis sa hing ikka ihkad (külmkapp oli õlle ka täis) aga no meie hing ihkab ju veel rohkemat, nagu te teate :D Tegelikult oleme me suisa värdjad ju... täna juba arutasime, et ükskord astume me mõistuse-abiellu, kuna ükski meile ei sobi.
Poiss on tore, kui meil mure, siis saame alati tema poole pöörduda, väga hea sõber aga tema tahaks muud, nagu ikka. Jalgpall oli superkõva, kõik noormehed ütlesid, et mäng on nii raske ja reeglitest ei saa midagi aru... paraku meie, noh, mis me meist räägime... me ju saime ometi kõigest aru (päriselt ka). Ja siis ma taksojuhiga rääkisin teel koju, et polnud üldse keeruline arusaada, ta vastas, et nojah, selleks peab olema ajud, et sellest aru saada... no tore, kui keegi meie kõrva nii paitab... ego jälle. Siin on nii, et võib kasutada käsi ja jalgu löömiseks, punktiskoor teine ka aga sellel me pikemalt ei peatu, sest kõik ei pea jalgpalli jagama. PS siin müüakse ka jalgpallil õlut suurtes kogustes. Mäng kestab kokku 2h pluss vaheajad, jube chill, tegelt ka, nii põnev oli, kindlasti läheme veel... me röökisime ja kargasime oma roosades kostüümides... hahaha...backpackersid.
Peale elamusterohket jalgpalli läksime me oma sõbra juurde... noh enne seda käisime baaris ja siis osteti meile õlut ka, sest me oleme ju niii toredad :D
Hiljem viidi meid kodusse... nooh, õnneks ei elanud seal ema :D
Maja oli väga ilus, koos suure trummikomplektiga ja see auto... no noormees oli lahke, lubas auto meie kätte anda, peale seda, kui rääkisime, et meil liiklus vastupidine, oli tal kama2... saate aru... ükskõik, võtke ikka, sõida kui vaja jne... siin pole meestele auto primaarne, mõtlemisainet kodumaa kangelastele :P
Elina ei olnud näinud mingil põhjusel Saag 1-te, seega sai see mängima pandud. Pold viga, külmikust jooksis õlle ja noormees uuris, et kas me ka süüa tahame... pizza kõrvaltänavalt või teeb ise... see pizzaasi ei mõjunud meile, Elina ütles, et tee ise, kui söödad :D Nooh ja kutt vaatas siis meid küsimärgitundega, kui ma vibutasin, et jajaaaa, ma olen ka köögi armastaja, hakka pihta. Siis ta vabandas, et tal sügavkülmas enamik asju. Millepeale me ütlesime, et pole viga, lükka uuni :D
Kutt ütles, et teeb terriaki kastet, Elina röökis nagu rattapeal ja mina vaigistasin, et OK, loll, sööd küll seda :D
Elina on ju meil selline proua, et ega igat „sitta“ suhu ei topi (erinevalt minust :D). Seekord vähemalt uskus mind, ilmselt oli tal piinlik niisama kööki röökima tormata... no ei tea, mis ta sel hetkel mõtles, sõime hommikul ometi 2 võileiba ja pold näljased ka... noh, eks see 8 pudelit õlut näkku on ka paras vedel leib ju.