Kakskümmend üks mai... vähemtähtis päev :)

Hommikune äratus oli meil kell 08.00, kuna teha oli palju (politseitõend, et me pole kriminaalid, Brr vaja arstile, et psühh pole, auto registri nr-d ARKi viia ja siis tagasi litsensi saama). Juhtus nii, et kui meie kaks lammast dushitasime, oli helistanud võõras number mõlemale numbrile ja korduvalt (vaene toanaaber, tema magas oma joodikuund... see üks hirmkole kutt muidu. See on see, kelle kaisus ärgates näriks oma käe läbi, et kuti alt see kätte saada... et ometi ei ärataks... no saate ise ka aru... peaaegu õudusunenägu... aga jaaa, tal on hea süda... no kellele see primaarne on, muidu tõmba kott pähe...ühhhh).
Helsitasime võõrale numbrile tagasi... nojahh, ei vastatud. Hiljem helistas tagasi, poolest jutust aru ei saanud. See ikka tõsine Aussie, no ta ei proovinud korda ka aeglasemalt või selgemalt rääkida. Kui inglisekeelne spellimine ei ole suur töö, siis aussidest ei saa ka esimesest tähest aru... ausalt. See on võrdeline sellega, et keegi tuleb teie juurde võro murrakuga imekiirelt rääkima... jah ja siis pead aru saama tast, kuna tema on su järgmine tööandja ja iga info on tähtis ja sa ei saa olla nagu down ja küsida 10 x üle, muidu viimaks ei tahagi sind.
Meie loodetavasti uus tööandja on Dan Morton. Ta on võidusõitjate treener. Meie tööks oleks hallata vähemalt 6 nädalat 2 talli, saaks sitta visata, hobuseid jalutada, tekitada, sööta, puhastada ja niisama sügada. Tööpäevad algaksid kell 4 hommikul!!! Kui enne oli 6.30 hullumaja, siis nüüd ma kohe ei tea.
Homme ilmselt saame ka paberid kätte. PS Barbara ikkagi ratsutada ei saa, kuna arstile aega ei saanud, järjekord on ja pealegi on 3lk küsimusi teemal vaimuhaigus, kõrvad korras? Aga silmad? Eee nahk... no ei perse, viimase kohta tahaks kirjutada, et mul on AKNE... mis siis??? Ma pole kunagi kuskil midagi sellist näinud. Elina juba praegu laseb vedelat, sest ta nägi täna talli ja paitas hobuseid...hehehe. Ma lohutan teda, et igakord, kui ta viib 2 hobust korraga võistlusrajale, ootavad teda seal 2 dzokit (meesterahvast) ja nemad võtavad hobused ära. No see on ka ainus asi, millega ma teda lohutada saan... see läheb nõks korda... ma palvetan, et need dzokid ilusad vähemalt on :D
Elina jaoks on see töö selline: ma vihkan söögitegemist, nüüd lähen peakokaks :P
Dan oli kena, lohutas Brri, et tal tuttav arst ja no worries, saad oma ratsutaja litsensi ka kätte, et laseb paberi korda teha. Seniks lepin madalamate paberitega... noh, vähemalt võin neile pai teha ja käekõrval jalutada... tore.
Täna eksisime linnas ära, olime läbimärjad, sest algas vihmaperiood. Jalutasime oma lollust 3h, sest kes ikka jaksab omale kaardi otsida, eks.
Oma päevaplaanidest täitsime ca 40% autol numbrid peal, arstile ei saand, politseisse poldki vaja minna, piirdusime postkontoriga, litsentse ära ei jõudnud viia, seega endiselt meil neid ei ole.