Bad Luck 18-20 mai

18 mai vegeteerisime tv-toas ja ootasime, et automees meile helistaks, läks mitu tundi aga ei midagi... kell 12 ajasime siis ise kargu alla ja panime vana juurde kohale. Ta oli üsna üllatunud, lootis, et me ei lähe sinna.
Küsis ikka veel vähemalt 5 korda üle, et kas tahate seda autot ikka ja ärge parem võtke. Meie ikka et ei, ei, ei, ikka tahame ja jutt ju jäi ja kus on meie ilus punane Redback :D
Ta oli üsna nõutu, ei saanud midagi teha ka, läksime siis kohalikku ARKi ja vormistasime paberid ümber. Peale seda ostsime linnast omale telgi ja tagasiteel hosteli poole, võtsime teepealt kaasa ka kommikarbi automüüjale, kuna ta hommikul parandas meie rehvi tasuta ära, mille üks iirlane puruks sõitis.
Päev mõõdus lihtsalt niisama ja hakkasime mõtlema, et auto väike ja äkki ei peakski neid pedesid kaasa võtma, päev edasi süvenes see mõte veelgi. Hommikul palvetasime, et nad välja ei ilmuks... saate aru, lupardid ütlesid meile, et kuna sõit läheb kokku ca 400 dollarit, siis nemad annaksid meile 100, no mida fakki, kas me siis maksame ise 300 ja elame täiskitsikuses? Probleem oli selles, et me Elinaga ei tahtnud kumbki valelpool selle kuradi autoga sõita. Ja lõpuks saime kompromissi, et davai, mis siis ikka juhtub, kerin rooli. No ja siis me lihtsalt hiilisime hosteli ette ja hiilisime autosse ja panime tuld :D Elina aint röökis, et hoiiiiaaaa enda poooole... Nimelt ju siin valepidi liiklus ja ma vanast rasvast tahan suruda ennast sinna kus vaja pole... 10-20cm lahutas meid pidevalt kõrvalautodest ja äärekividest :D
Aaa ja muide kuna me Elinaga residendid ei ole, siis me ei saa teha autole kindlustust. See tähendab, et meil on poole aasta rego, mis katab vaid surmajuhtumi. Eks kõik udupeened laiaks sõidetud BMW-d ja Mersud maksad omast taskust nii et silm ka ei pilgu. Seda ma ei saanudki teada, et mis siis saab, kui peale avariid ei ole raha maksta??? Nooh, panevad meid siis kinnimajja? Tasuta öömaja... nooh meile see sobiks hästi, saaks süüa ka veel – tuusik? Veel hullem mõte tuli, kui nad äkki ostavad one-way pileti, et saaksime karistuse ära kanda Harku vanglas... hehe.
Pedede pärast süda nii valutas, sõitsime mööda maanteed ja mõtlesime, et äkki pold hea idee. Nooh ja siis käis üks kõva PAUK.. papahhh... tatahhh... ma pidin roolis minestama, mõtlesime, et no nüüd küll läheb põlema :D
Mu silm oli punnis, Elina ei jõudnud midagi öelda, kui ma juba keerasin vastassuunast peaaegu üle äärekivide parklasse... uhhh ja ahhhh et no mis see siis nüüd oli, arvasime, et no ju see esistange oli, mis rataste alla jäi. Aga ei... no läksime välja ja terve nagu purikas... nooh, ma siis ütlesin, et Elina vaataks väljas, ma teen ühe tiiru veel. Hakkasin tiiru tegema ümber parkla ja jälle papahhhh ja põmaki. Elina ütleb, et ta nagu ei näe midagi. Lõpuks jõudsime ühiselt selgusele, et see armas asi oligi käigukast. Käigud enam sisse ei läinud, küll läks teine käik aga sellega auto liikvele ei läinud. Kellad majas jah... oleks ostmata jätnud, oleks siianu joonud Perthi kesklinnas. Aga meie jõudsime Belmonti :D
Peale suurt shokki ja autole jalaga panemist vaatasime ringi. Tohohhhh... me oleme KFC parklas... ületee on Januse Kaameli alkopood, selle kõrval autoremondi töökoda ja veel lisaks Hostel... no kurat, elu ju täitsa lill :D
Õnneks me olime nii tublid, et ostsime oma odavast alkopoest enne kaasa veel 8 liitrit veini. Vantsisime töökotta, seal teenendas meid üks omamoodi kabe onu (tatoveeritud ja kiilakas :D) Ta tahtis meid jubedalt aidata. Oli valmis kohe juba auto ära tooma, et poisid saaks juba hommikul üle vaadata. Aga kahjuks oli ta üksi tööl ja ei saanud ära tulla. Tema hea soovitus meile oli see, et minge nüüd siis täna ilusti baari ja võtke õlle. No aga meie läksime parklasse ja võtsime hoopis veini. Jõime ära kankust tubli liitri või poolteist... tuju oli kohe märksa parem. Valasime klaasid täis ja läksime uut ümbrust kaema. Pold viga... kui siis äkki TOHOHHH, suur hobustevõidusõidu rada.. Ajee, see on kuulus Ascot Perthi küljeall. Algul vaatasime, et talle pole aga natuke aega jalutamist ja mida siis, maruilusad majad ja iga maja taga on suurem, veel suurem või vähe suurem tall ja hobused sees. Justkui hobuste küla. Mõtlesime, et oleks vaja siiski vähe tööd teha ja miks mitte näiteks seal samas hobukülas. Üks vanamees rohis seal, see ütles, et keegi kuskil otsib aga ega muud pole, kui hakake maju läbikammima... no mida, neid seal vähemalt 100tk :D Ja siis oli üks indiaanlast meenutav noormees ühe halli pöörase hobusega... tema jumala leilis, et tal on mingi pruut või sõbranna (ei saand täpselt aru) soomest, et tulgu me kaasa ja see olla alles tööd saanud, et ehk saab meid aidata vms. Mis ikka, vedasime siis ennast noormehele sappa, kelle hull hobune rämedalt jõllitas ja käitus täiesti ebanormaalselt. Vend ütles veel, et ärge lähedale tulge, et see võib lüüa ka veel. No tore on. Jõudsime sommi juurde, see oli ikka ehe somm, kohe õigusega oma nime väljateeninud. Vana m*nn! Noormees jäi ka mokk töllakil passima, kui eit vigises vastuseks, et otsivad tööd... noh et sõuuu, mida ma nüüd teha saan jne... äärmiselt inetult rääkis. Jutt muutus siis, kui kuulis kui palju ühel meist kogemust on... siis alles tõmbas tagasi. Labane mutt.
Targemaks saime nii palju, et peaks panema treenerite baari kuulutuse, seda ütles noormees ise ja ilmaaegu läksime sommi juurde oma tuju rikkuma, mis oli niigi sitt. Rohkem ei saanud teada, kui vaid seda, et keegi kuskil ikka otsib. Nohh, läksime siis tagasi kodupoole, milleks meie mittetöötav krüsa. Küsisime kümnetelt, et kus siin on lähim baar, enamik olid läbisõidul ja ei teadnud. Siiski lõpuks üks abivalmis kohalik pooljoodik teadis täpselt öelda. Seadsime sammud baari poole. Seal oli selline poolkasiino, vennad mängisid hasartmänge ja meie rüüpasime suurt õlle. Kena oli see, et õlle hind on ca 3audi odavam, kui Perthis.
Õlled joodud läksime auto juurde ja mõtlesime, et täna öösel magame autos. No mis siis ikka, fliistekid välja, jope ja jutud ja autosse kerra. Oi õud... kõrvale hostelisse ei julgenud vaatamagi minna, nii ilus, et raudselt öö maksab ca 50 AUD inimene. Uinusime ja ärkasime iga 30-60min tagant ehmatusega. Mingi aborigeeni kisa käis ette ja taha. Päris kole. KFC oli ka oma töö lõpetanud kell 22 juba. Meie auto oli ainuke parklas. Nii paha kohapeal, et keegi poleks näinud, kui kuri aborigeen meie asju oleks tahtnud omastada. Öösel kell 4 tuli rõõmusõnum, keegi John JÄLLE, see oli armas, ta huvitus, et kuidas meil läheb. Vastus oli ilge: No we are not well but thanks for asking :) Our car is broken and we are scaring the aborigens at the moment. Nice night. Selle peale tahtis noormees meile appi tõtata... no aga mida saab teha üks tõenäoliselt kõige suurem joodik Perthis, kes ise elab Internationali bäkersis. Vist midagi, ta koguaeg purjus ja autot tal nagunii pole, raha ka mitte, et meid lunastama tulla. No saatsime ta siis leebelt, väga leebelt kurele, ütlesime, et me ei tea kus me oleme... no aga vähemalt mitte kõrbes ja no worries. Alles kella 5st sai normaasemalt sõba silmale. Tegemist oli ühe hirmsama ööga meie elust. Ärkasime peale 8t, jube külm oli. Pesime hambad ja panime uuesti tallipoole leekima. Kuulutuse olime juba valmis kirjutanud, sisu selline, et Barbs on proff ratsutaja ja Elina oskab kõiki tallitöid ja hobustega seonduvat unepealt. Tööd on ju vaja :D
Hobuse joonistasime ka kuulutusele, et rohkem silmapaistev oleks. Jutt algas nii, et 2 girls from Estonia, non smokers ja vanused juurde... noh ikka ennast ju müüme :D
Talli saabudes saime poolshoki, meid vaadati kui veidrikke ja öeldi, et no kuulge, baar on lahti hommikul kella 4st kuni 8ni :D Siis kui treenerid pausil on. Ja uksed kinni. Me siis halasime nats ja lõpuks leiti keegi, kellel oli võti ja kes läks ja pani meie kuulutuse üles. Jee, meel oli hea. Nüüd ootame, et kas keegi ometi võiks meile helistada. Loodame väga homse peale. Läksime jalutasime tallidevahel jälle. Kõik lehvitasid, teretasid ja olid toredad. Leidsime uuesti oma ratsutaja halli hobusega :D ja tema omakorda juhatas meid ühe treeneri juurde, kes ühe tüdrukuga rajal oli. Nad olid toredad. Vana saatis tegema meid litsense. Muide Aussis peab olema isegi tallitöötajal litsens ka sellel, kes ise ei ratsuta ja sitta viskab :) Nooh, siis läksime juhendamise järgi klubisse, kus seda teha saab. Otsisime nagu napakad, sest midagi kirjas pold. Lõpuks leidsime maja, mis paistis sobivat. Üks noormees keeras auto just sinna ette ja astus välja. Nii, me siis tõttasime nagu tuvikesed ligi ja küsisime, et kus saame teha omale litsensid, ta lahkelt ütles, et tulge kaasa, ma näitan. Jälle tehti pool tööd meie eest ja küsiti meile ka vajalikud paberid. Hakkasime nendega ära minema, kui noormees palus korra oodata. Võttis paberi ja kirjutas oma numbri sellele... vaatasin hämmeldunult ja mökk, mökk, siis ta ütles, et ise ka tallidest ja helista... mhh ei saanud aru kas tal on omal tall või töötab seal. Peaks asja tegema igaksjuhuks. Selgus, et meil oli vaja passipilte ja politseiavaldust, et me ei ole kriminaalid :D
Passipildid olemas aga menti peaks siis homme minema, saaks asjad jutti.
Kui kõik korras, siis Elina on litsenseeritud sitavisaja, kes võib ka hobust käekõrval talutada, mina aga võin suisa peale nende tööde veel hobusele selga istuda... kujutate ette :D Praegu kusjuures ei või :D
Tulime uuesti oma Redbacki juurde, mille ristisime nüüd Bad Luck-iks. Nimelt käisime täna jälle mehaanikute juures, kes vaatasid pabereid ja ütlesid, et meie auto parandus läheb tõenäoliselt ca 2 korda ostuhinnast kallimaks. Ajee, õnn saabus meie õuele. Nad soovitasid auto hüljata. Nüüd vist ongi nii, et homme võtame numbrimärgid maha ja rego kleepeka kaasa ja paberid ja viime ARKi, siis saame ca poole rahast tagasi. Auto kingime mehaanikule :D
Numbrimärkidega seda muide vedelema ei saa jätta, muidu Austraalia otsib mind üles ja saan sellise trahvi, et hingata raske.
Peale elamusi otsustasime siiski hostelit kaeda, kuna muidu teine öö oleks me Elimaga iseenda kõrid öösel hirmust läbinärinud :D Hostel muideks maksis alla 200,- :D:D:D oleks teadnud, oleks kohe siia tulnud. Siin kandis on muideks väga palju kurjasid aborigeene. Elina leidis infotahvlilt teksti, et ärge midagi autosse jätke, et abod peksavad sisse ja panevad hakkama kõik, saate aru... oeh ja me veel magasime ja kuulasime kisa...
Nüüd oleme pestud, kustud (wc-s mitte metsaall) ja kammitud, ülim tunne.
Kuulasime autos Olav Ehala Armastatud Laule... nii tore oli, summutas abo kisa (see on jube, enam-vähem sama, kui meie täis bomshikud röögivad täiest kõrist). Abod muide nuusutavad kummiliimi ja bensu, sellepärast nad nii segi ongi koguaeg.

PS päeva nael – meid kutsuti stupid-bitchideks, üks abo arvas, et tema isa on kõige tegijam loomaarst ja kui me tema kontakte ei taha, oleme me vanad munnid. Otsustasime olla munnid seekord ja jooksime ületee abo eest minema :D
Autod olid juba seismajäämas, kui nad avastasid, et me käed laiali aboga vaidlesime... no ega nalja pole, hirm oli ka nats. Ta haises ka.

Elinaga läheme varsti arstile, kui keegi ei ütle millised on voodilutika hammustused, ta on juba päris rõve. Äkki nakkab, siis on pees. Tal juba 2cm läbimõõduga osad täpid ja kerel neid kokku ca 15 (Emme Ene, ära üle dramatiseeri :))

Homme on uus päev ja kõik ilusam äkki.