Esimesed päevad Karrathas 26-30.07.2009

Ärkasime hommikul kell 12 ajal Kennethi juures, saime head dushi.
Oli hea mõte kalale minna, mõte kerkis esile juba eelmisel päeval. Kuna aga inimesed on Austraalias vähe uimaseks tõmmanud, siis jõudsime kalale alles kell 5-6 aegu õhtul. Kennethil oli vaja leida õng, siis oli teema, et kes kuidas läheb, kas meie autoga, rattaga või ma ei tea... no igatahes oli ikka sürr neid uimaseid kujusid kuulata (Kenneth ja Vahur).
Kalal käidud, kala ei saanud.
Kõigepealt panime 50km kuskile uugametsale, kui siis mulle lõpuks öeldi, et vale tee... no mida nad siis jahuvad kahekesi seal tagapingil, mina olen ju siin teist päeva, nemad kuid.
Peale kalal käiku istusime taas eestlaste juures. Õhtu lõppes nii 11 ajal. Viisime Kennethi koju ja seejärel hakkasime omale kodu otsima ehk parklat, kus saaks autos muretult öö veeta.
Leidsime ideaalse koha spordiplatsi kõrval parklas, super.
Magasime rahulikku und, nagu ikka... see auto on juba nagu voodi... nagu öeldakse, siis inimene harjub ju kõigega... ka poomisega.
Järgmine päev olime jälle tegusad ja tublid, käisime hommikul Woolworthis ja koristusfirmas aplikatsioone täitmas ja peale paari tundi viisid meid jalad või siis auto ISE randa. Vedelesime rannas... tuli idee pead värvida. No miks mitte, avalik tualett ju omastkäest võtta. Vesi just soe ei ole aga no asi seegi.
Õhtul kohtusime jälle Kennethiga, läksime poodi ja Kennu tegi meile kastet ja kartulit, mis peale paari kuud maitses suisa jumalikult.
Tankisime kered ümaraks ja läksime taas oma kallisse parklasse ehk koju magama.
Hommikul tabas meid üllatus – nagu välk selgest taevast. Elina hakkas just kanistrist vett valama, et oma kaenlaauk puhtaks saada, kui ilmus letti üks noormees... wtf??? Kukkus siis seletama, et kui te dushi tahate, siis soprdisaalis on avalik, me vaatasime lollide nägudega, et no mis see nüüd sind kottima peaks... ja vend jätkab, saate aru 10 korda jahub dushist... meil öhh endiselt. Ütlesime, et meil sellega probleeme ei ole, ta teatas sellepeale, et kui te 2 tunni pärast siin olete, siis ma viin teid enda juurde dushi alla. No me siis tegime siva sääred sealt, mis muud :D
Kui siis lõpuks jagasime asja ära, et see noormees oli eelmine päev rannas ja ilmselt ma ikkagi jäin vahele oma pea värvimisega, omastarust olin küll väga peidus koguaeg... aga no kus tegijaid, seal nägijaid.
Lauspäeval tabas meid jällegi väike deprekas, kuna tööd pole ja raha kaob sõrmedevahelt (või siis kaardivahelt) ja elukohta meil ka ei ole.
Kaua me ei last ennast deprekal segada, panime autole hääled sisse ja auto ISE viis meid jälle randa päikesealla.
Tagasitulles sõitsime ühe auto taga, kaks noormeest sehkendasid ja piilusid meid terve 20 km. Lõpuks olid nad liiga aeglased ja hakkasime möödasõitu sooritama, jõudes autoga kohakuti, rebiti kuskilt silt, millele oli kõverate varesejalgadega kirjutatud: „I love You“, irvitasime nagu segased, hea, et kraavi ei keeranud.
No ja siis ikka vastu, et me teid ka armastame... hähäähhhhäää.
Hiljem tulime läbi karavanipargist, lootes saada dushi, kuna kaks päeva ikka ei saa omas mahlas vegeteerida.
Maksime 5 raha ja oligi soe vesi pähe langemas. Vot see on õnnis hetk. Inimesed, nautige oma voodit ja sooja vett.
Vaatasime päikeseloojangut, kui ilmus suvaline noormees. Rääkisime temaga juttu. Teatasime ka, et otsime tööd, millepeale ta teatas, et peaksite ikka kaevandusse proovima tööd, et poisid oleksid hirmõnnelikud.
PS märkimisväärne, meil sai 1 ndl autos elamisest.
Magasime taas kalliks saanud parklas.
Hommikul viisime jälle kaks aplikatsiooni hotellidesse ja siis jälle auto viis meid randa.
Kärsatasime ennast hoolega taas. Üks vanamees vaatas meie uto üle, imestas, et sellise raha eest on võimalik saada nii hea auto. Nonoh.
Ja nagu ikka traditsiooniks saand, oli rannas hea pead pesta ja aluspesu kaa. Irw.
Rohkem me ei tenud midagi, veeresime õhtul parklasse. Ps Kennethiga kohtume nagu iga päev.
Suikudes rahulikku unne äratas meid kell 04.30 Karratha politsei, paiskas meile valgust taskulambist. Mina ei saanud muhvigi aru, algul arvasin, et no selge see, et on päike jälle väljas. Elina arvas, et nohh, kui lamp juba ära võeti, siis on rahu majas ja saab rahulikult und edasi lasta, kui siis keegi uuesti pani taskulambi silma ja teatas: „avage uks!“, no shit Sherlock, siis saime aru, et ment on. No avasime viisakalt ukse ja vestlesime, naine oli kõõm nagu ikka, koguaeg kirjutas midagi üles. Siis võeti meilt dokumendid, no mis siis ikka. Arvasime, et nüüd trahv soolas.
Ja siis meesment vaatas Elina pilti ja teatas, et see küll sina ei ole irvitades, Elina silmad olid kottis ja juuksed püsti no ja mis te siis arvate, et inimene näeb hommikul kell 4 välja imekaunis?
No aga see päästis meid, irvitasime kõik ja meesment teatas, et magage rahulikult edasi aga homme otsige omale uus koht. Olime kurvad, kodu oli meil suisa imeline.
Hommikul sõitsime lennujaama ja jälle tööd otsima... no tööd ei ole, tehke mis tahate. Kõik auto rendikad käisime läbi, tahtsime saada autopsijateks... aga ei midagi. Tulime siis linna tagasi ja läksime Sports Bari ja libistasime õlled.
Nii hea on see, et Austraalias on lubatud promill 0,5. Ma saan kohe paar õlle rahus juua ja siis sõita... roolijoodikute värk.
Igavusest sõitsime Kennethi töökohta ja maabusime privaatsesse parkimiskohta. Elina otsustas, et nüüd on küll õige aeg oma kulmud ära värvida (keemiliselt), kuna varsti neid lihtsalt enam ei ole.
Keset värvimistseremooniat laekus üks pisemat sorti rekka, kes tegi meile tiiru kõigepealt ümber ja siis keeras tagasi ja parkis meie kõrvale. Nonoh, ei midagi uut. Nimelt noormees oli meid näinud Sports Baris.
Ma selestasin siis pikka aega sinna ja tänna ja Elina autost välja ei astund – kulmudel oli värv peal ju :D
Ja siis noormehed kutsusid meid Dampieri baari õhtusöögile. No juudake, kus siis vaene bäkers saab sellisele pakkumisele ei öelda. Noormehed pold päris krokodillid ka, et otsa ei saaks vaadata.
No selge, lubasime minna/helistada jne. Kihutasime siis tagasi oma vanasse elukohta, kust meid minema aeti mendi poolt, sest seal oli avalik dush... vesi oli küll selline päikesesoe aga käras hästi.
Pesnud ennast puhtaks, ootasime kõnet. Kõne tuli minutipealt, nagu lubatud.
No mis siis ikka, hakkasine jälle Dampieri poole sõitma, tuttav rannatee juba.
Kui siis äkki paar sada meetrit enne Dampieri silti tegi auto köss, kõik tuled viskas põlema... nonoh.. mootori tuli, aku jne...
Ma mõtsin, et mis siis nüüd lahti on. Jätsime auto teeäärde seisma. Helistasime Kennethile, tema ei osand midagi öelda.
Elina sõnumineeris Andule.

Tripp Moorast Karrathasse 21-25.07.2009

Jube hommik oli, me ei tahtnud toast väljagi astuda, rääkimata hotelli dushi kasutamisest. Tundsime ennast juba sissetungijatena vms ja siis käisime tervele külale leelotamas mis juhtus ja samuti jätsime hüvasti. Ootasime terve päev pikkisilmi oma autokest, see saabus lõpuks kell 8 õhtul. Vormistasime paberid ja viisime eestlase koju tagasi- Kõik baaris olid mures, et öösel liikuma hakkame, kuna kängurud lasevad ringi ja on eriti erksad auto tulede peale. Aga meil oli selline kopp, et üks päev veel Mornas, siis oleksime ulgumise ära õppinud.
Öösel kell 2 me jõudsime lõpuks Geraldtoni ja magasime Woolworthi (kaubanduskeskus) parklas. Hommikul tuli kärulükkaja ja irvitas näkku ja küsis, et kas oli ka hea uni, et ma siin hommikust saati vaatan kuidas kaks tükki magavad.
Peale selle tuli piletikontroll ja küsis, et kas te muidu kavatsete parkimispileti ka osta? Mille peale me teatasime, et jaaajaaa ja panime autole hääled sisse :D
Käisime ARKis ja vormistasime auto kenasti ümber. Kuna linn oli üsna igav ja üksluine ja meil oli reisikihk suur, siis otsustasime juba samal päeval sääred teha sealt.
Sõitsime ca 500km Kalbarrisse ja võtsime sinna telgikoha (karavani park). Mõtlesime, et oleks vaja autol küll õli vett ja muud asja kontrollida ja oh üllatust!!! Kpott küll lahti ei käinud. Olime juba mutrivõtmega väänamas, kui kohale jooksid vanad mehed ja küsisid, et kas on abi vaja. Raske äraöelda. Kaks tükki pusisid terve tunni ja ei saand, ega saand kui siis äkki ilmus üks habemik, kes naksti jagas asja ära. Kangutas trossi lahti ja ehitas meile uue ilusa sanga, et saaksime kapotti avada. Selgus, et autol pold praktiliselt tilkagi õli sees, õnn, et mootor kokku ei pannud. Eestlane teatas, et eelmisel nädalal sai kõik kontrollitud ja õli juurde pandud. Nonoh kapott ka lahti ei käinud, usume, et see auto nägi viimast õli vähemalt 3 kuud tagasi, kuna meie sõidu ajal ei ole ta absoluutselt õli söönd. Aku oli ka läbi aga seda me teadsime. Õhtu möödus meil nii, et meie jõime viskit, mehed lammutasid meie auto kallal ja nende naised kudusid :D
Öö oli nii külm, et me pidme ära surema sinna telki. Õnn, et Moorast sai tekid kaasa varastatud. Elina käis selle vargusega nädalaega peale, mina ütlesin, et sõge, ei hakka varastama. Viimasel päeval tahtsin mina 4 tekki varastada ja Elina hoidis mind tagasi, et midagi peaks voodisse ka jääma. Nojah, äkki poleks siis palkagi kätte saanud.
Jess ja see päev on märkimisväärne, nägime esimest elusat känksi, enne olid kõik surnud ja teeääres, neid umbes vähemalt paarsada. Elusaid oli 5, nad vahtisid meid ohutus kauguses.
Järgmine päev pakkisime oma asjad ja mõtlesime liikuma hakata aga ohh õnne, auto ei käivitunud kohe üldse mitte.
Mille peale vanamehed jooksid jälle kohe platsi, ühe mutt sai lõpuks vihaskes ja räuskas oma kaasale, et tule ja lõpeta vähemalt oma kohvi ära :D
Üka vana küsis, et kas meil bussiraha on, et jumala eest ärge selle autoga küll kusagile edasi minge. Meie aga irvitasime selle peale, et ei tea jahh kummaga me nüüd ikka minema hakkame, omal 20 kg kandem seljas :D
Selle peale lükati meie auto käima ja üks noormees ütles, et mis te põete, mehed, auto ju täitsa normaalne :D
Tankisime auto, ostsime õli ja hakkasime edasi liikuma koos autoga ikka.
Õhtuks jõudsime Monkey Miasse. Seal oli väga ilus ja ööbisime delfiinide vaatuskohas ja endiselt autos, meie kohal oli linnutee. Hommikul ostsime piletid, et delfiine näha/sööta. Nad olid seal metsikud muidu, lihtsalt tulevad vahepeal sööma kellaajaliselt. Tore päev oli.
Monkey Miast lahkusime ja teepeal külastasime mitmeid vaatamisväärsuseid shell beach (rannas liiva pold, olid ainult merekarbid), Mushroom rock, seal nägime mega laineid ja vaade oli meeletult ilus ja veel tuhat ilusat vaadet iga nurgapeal.
Peale seda hakkasime liikuma järgmise linna Carnarvoni poole. Teepeal tegime suitsupausi ja jälle auto üllatas keset kõrbe, no ei käivitu. Me enam nutta ei oska, hakkasime hoopis laginal naerma. Lükkasime autot 10m ja siis nagu naksti töös jälle.
Õhtuks jõudsime kohale. Lummatud metsikult ilusatest vaadetest ei suutnud taas linn meile midagi pakkuda, et sinna ööbima jääda. Linn ise oli rannakuurort, käisime poes, ostsime OFFi ja panime edasi ca 100km Nanutarra roadhousesse.
Kuna majutus oli kallis, siis ööbisime taas autos. Hommikul maksime 4 raha dushi eest, kuna keha juba karjus omas mahlas. Jõime peale dushi rahulikult kohvi ja kui siis poolteist tundi hiljem avastasime, et autol tuled põlevad. Perse. Proovisime käivitada aga kösssss. Olime natuke vihased jälle enda peale, kuna siin isegi ei pea tulesid kasutama päeval.
Kavalat naisevaistu, hakkasime autot lükkama oma jõuga teades, et eemal on meesterahvad kes kihutavad meid alati abistama. Lükkasime autot ja Barbara tundis, et taguots on kuidagi hästi õhutatud, keeras selja ja mina laginal naerma, milline vaade, pool perset ja stringe keset tanklat ahvatlevalt välkumas. Ei lasknud end pükstest segada, saime kenalt Hiluxilt meie beibele täkku ja teekond võis jälle alata. Algul mõtlesime, et teeme kuskil veel mingi peatuse aga kihutasime üle 500 km Karrathasse välja. Kohalikus kaubanduskeskuses kohtusime Kennethiga, õnn oli suur Austraaliamaal näha ligimest. Kuna Kenneth oli kella 22ni tööl, siis meie, kodutud, hängisime tema töökoha parklas.
Igavus võttis võimust ja kurk kuivas, ostsime kasti õlle ja hakkasime seda libistama, teades, et Kenneth istub rooli(ka tema kast õlle ootas teda meie autos). Läksime Kennethi juurde, parkisime auto ja kaanisime edasi. Hiljem läksime kahe eesti poisi juurde (Vahur ja Jörgen) ja jätkasime jooma traditsiooni – oma ainukest haigust. Õhtu lõpetuseks läksime salaja Kennethi juurde magama. Salaa sellepärast, et tal on töökoha poolt antud tuba, mida ta jagab ühe teise noormehega. Elina lakkus kella 5ni hommikul ja mängis noolemängu, mina tõmbasin ennast kerra kell 3. Autojuhi värk – surnd. Toanaaber on nõme, lubas mitte tulla aga kui ma ukse avasin, siis istus seal palja ülakehaga aussie. Sulgesin ukse, mõtlesin hetke, avasin uuesti ja ütlesin tere. Ta oli suure ninaga poiss ja tahtis, et Elina ta kaissu magama läheks. Selleasemel tuli Elina hoopis minu kaissu ja magas nari ülemises voodis äärepool nagu kuristikuäärel. Kenneth seadis ennast põrandale.
Hiljem lisame veel juttu juurde, mis tuleb põnev :P

Mornaküla ilud ja valud

Nüüd ei ole meist enam olnud pikkaaega mitte kui midagi kuulda. Vabandust tegelikult ei olegi, kuna me oleme olnud tööga hõivatud ja niisama laisad. Viimasena kirjutasime, et mudakoonud on koledad ja vastikud. Tegelikult päris nii ei olegi. Nüüdseks oleme neist leidnud omale parimad sõbrad, osa neist on ikka rohkem haritud, kui Austraalia kolkaküla kõige targem mees.
Ja teiseks meie parimaks sõbraks on saanud hambutu baari manager, tegelt on tal ikka väga hea süda. Ta tahtis meile anda isegi oma autosaani, et saaks edasi minna. Probleem on aga selles, et see auto konfiskeeriti eile politsei poolt 28ks päevaks, kuna hambutu harrastas täispeaga sõitmist. Liksaks baaridaami ametile pandi meid veel terve maja seinu ja uksi pesema. Lisaks koristasime veel hotelli tube. Seda kõike sellepärast, et nad ise ei oska koristada. Järgmises kohas oleme oluliselt targemad, kui siin... ehk ei tee enam nii head tööd. Me arvasime, et lõpetame oma töö siin 25 juulil, kuid see asi tehti meile veel lihtsamaks nädalajagu. Seda sellepärast, et Barbara on vallandatud!!! Lisaks Barbarale on vallandatud ka baari manager. Elina saatis kõik loomulikult niisama perse. Ja lisaks veel aiatööline ütles, et ma siia sitaauku küll ei jää, kõik läind ju. Jättis toavõtme ette ja teatas, et tema nüüd lahkub ka.
Asi sai alguse sellest, et naisülemus tuli õhtul kell 5 meie juurde ja teatas, et tüdrukud, minu kliendid räägivad mulle, et te kutsute mind: witch, bitch ja Hitler. Ma pidin naerma purskama, sest see oli nii naljakas ja kahjuks ka tõsi. Elina vaatas ausate silmadega ja ütles, et eeeeiiii, meie nii küll ei tee :D
Siis saabus vaikus. Mutt hakkas Jim Beami libistama ja muudkui tellis Barbaralt seda juurde. Ja siis saavutanud meeldiva staadiumi ja rääkides kõige värdjama inimesega, tõmbas ta ennast järjest enam käima. Kisas, et viid klientidele valed asjad... noo ma siis keerasin ümber ja näitasin, et kas tõesti toidu kõrvale on sool, pipar ja salvrätt palju? Siis ütles ahh jahh jahh. Järgmine minu viga oli see, et ma panin kokteili sisse liiga vähe jääd, millepeale ta hüppas baari ja karjus, et las ma teen ise. Ma teatasin, et aga palun. Tipphetk oli see, et mutt arvas, et ma andsin managerile tasuta õlle, mida ma muidugi ei teind. Siis ta röökis, et nüüd on kõik, kõikkkk!!! Lõpeta nüüd ja kohe oma tööpäev. Mille peale mina vihastasin koledalt, silm läks vett täis, kuna see oli nii inetu. Kõik kliendid nägid seda pealt. Ja siis 5min hiljem läksin ma baari ja ütlesin: queen, I'm not working tomorrow. Ja siis ta teatas, et jahhh, ma tahtsingi sellest sinuga rääkida hiljem. Peale seda viskas ta mind baarist välja ja peale mind kohe ka manager järgi, sest tema ju sai tasuta õlle :D
Ja siis olime restos ja mutt läks mööda ja Elina teatas, et muideks need ei ole meie, kes sind nõiaks kutsuvad, need on sinu oma enda kallid kliendid, kes seda teevad. Mille peale mutt vihastas veelgi enam. See oli tõsi, sellest me ka kirjutasime eelnevalt, et täisidioot on. Algul me seda ei uskunud, kuna me saime suurepäraselt läbi.
Baari manager lõhkus ära oma toas teleka ja kõik mida lõhkuda andis sh klaasid, toidunõud jne. Pakkis oma asjad autosse ja peale seda läks kogu meie staff teise baari jooma. Kell oli küll palju ja baar suletud aga meie pärast avati see jälle. Ostsime baarist terve pudeli viskit. Teise baari manager armastab meid, me saame seal tasuta juua :P
Pudeli eest küll maksime seekord.
Meiega tulid jooma kõik väljaarvatud 2 ülemust, nõid ja tema abikaasa.
Isegi kuri peakokk oli meie vallandamisest shokis, ta muidu ei joo ega väljas käi aga viski läks hästi too õhtu.
Järgmine hommik läksime küsima maksupaberit ja viimast palka, millepeale mutt teatas, et tahab meiega rääkida.
Noh mis siis ikka, eks me ju kord elus võime nõiamooriga lauda kah istuda. Tal oli teatada üks asi, nimelt tema olla ikka elu suurima vea teinud, et mind vallandas (peale seda, kui olime ära seletanud, et mis juhtus). Ta küsis, et kas saaksime jätta asjaolud seljataha ja äkki alustaks puhtalt lehelt. No tere hommikust, me teatasime, et see nüüd küll võimalik enam ei ole. Ta vabandas 5 korda aga sellest pole meile tolku, mingi uhkus on meil ikka veel alles ka:D. Kuna ta teatas, et ta ei saa meid kuskile ära saata, siis elame juba teist ööd siin. Loodetavasti ikka saame palka ja täna auto. Eesti poiss vana geenius arvas, et me läksime Perthi minema ja ta ei peagi tulema. Eesti poiss elab siit ca 45km kaugemal ja ta kuulis sinna, et kaks eestlast töötavad Mornas, mille peale ta meile külla sõitis. Ja sealt sai alguse autodiil, kuna ta ise Eesti läheb tagasi paari ndl pärast.
Auto saabub täna õhtul. Jess.
Eile alustasime joomist, sest muud pole siin teha, kell oli 1 ja hambutu manager korjas meid autosse ja viis meid aborigeenide majja läbule. Tundsime ennast väga koduselt, lakkusime ohjeldamatult õlut, mida me alalõpmata käisime poest kastidekaupa juurde toomas.
Kõige parem nali oli see, et meie baar oli suletud, sest töötajaid pole ja sai ju tervele baari meeskonnale king antud. Teine baar on nagunii suletud, seega päevaajal Morna baarid kinni :D
Õhtul käisime teisest baarist läbi, seal suur omanik kutsus meid sisse ja tahtis hädasti meile õlle käristada. Tavaliselt aborigeene sinna ei lasta aga kuna nad olid meiega, pold probleemi.
Omanik tahtis teada, et mis meil siin hotellis juhtus. Oli nii õnnelik, et teada sai. Meie jällegi saime teada, et meie ülemused kunagi olla teisis pubis töödanud. Täpselt 4 päeva, kuna siis nad vallandati 10 000 AUDise puudujäägi pärast. Omanik ütles, et kui näete neid, saatke minu poolt terviseid... viimane oli muidugi kole sarkastiliselt mõeldud.
Meil on baaris omad kunded kujunenud, kes meie pärast käisid. Eile üks teatas, et enam pole põhjust meie baari minna ja abo kängi boss teatas, et minu poisid käivad nüüdsest teises baaris. Lisaks sai manager kokku eile ühe firma bossiga, kes teatas, et tema töötajad enam seal hotellis tube ei võta.
Tore on näha, et inimesed teineteist hoiavad. Meid hoiavad kliendid hästi, isegi mutt teatas mingi 10 korda, et me teeme suurepärast tööd ja oleme siiani parimad pika, pika aja jooksul.
Eile õhtul oli baaris mutt, kes lakkus Jim Beami ja oli väga murtud olekuga, tema kaaslaseks oli värdjas klient ainult. Ülejäänud baar oli tühi ja suleti varakult.