Esimesed päevad Karrathas 26-30.07.2009

Ärkasime hommikul kell 12 ajal Kennethi juures, saime head dushi.
Oli hea mõte kalale minna, mõte kerkis esile juba eelmisel päeval. Kuna aga inimesed on Austraalias vähe uimaseks tõmmanud, siis jõudsime kalale alles kell 5-6 aegu õhtul. Kennethil oli vaja leida õng, siis oli teema, et kes kuidas läheb, kas meie autoga, rattaga või ma ei tea... no igatahes oli ikka sürr neid uimaseid kujusid kuulata (Kenneth ja Vahur).
Kalal käidud, kala ei saanud.
Kõigepealt panime 50km kuskile uugametsale, kui siis mulle lõpuks öeldi, et vale tee... no mida nad siis jahuvad kahekesi seal tagapingil, mina olen ju siin teist päeva, nemad kuid.
Peale kalal käiku istusime taas eestlaste juures. Õhtu lõppes nii 11 ajal. Viisime Kennethi koju ja seejärel hakkasime omale kodu otsima ehk parklat, kus saaks autos muretult öö veeta.
Leidsime ideaalse koha spordiplatsi kõrval parklas, super.
Magasime rahulikku und, nagu ikka... see auto on juba nagu voodi... nagu öeldakse, siis inimene harjub ju kõigega... ka poomisega.
Järgmine päev olime jälle tegusad ja tublid, käisime hommikul Woolworthis ja koristusfirmas aplikatsioone täitmas ja peale paari tundi viisid meid jalad või siis auto ISE randa. Vedelesime rannas... tuli idee pead värvida. No miks mitte, avalik tualett ju omastkäest võtta. Vesi just soe ei ole aga no asi seegi.
Õhtul kohtusime jälle Kennethiga, läksime poodi ja Kennu tegi meile kastet ja kartulit, mis peale paari kuud maitses suisa jumalikult.
Tankisime kered ümaraks ja läksime taas oma kallisse parklasse ehk koju magama.
Hommikul tabas meid üllatus – nagu välk selgest taevast. Elina hakkas just kanistrist vett valama, et oma kaenlaauk puhtaks saada, kui ilmus letti üks noormees... wtf??? Kukkus siis seletama, et kui te dushi tahate, siis soprdisaalis on avalik, me vaatasime lollide nägudega, et no mis see nüüd sind kottima peaks... ja vend jätkab, saate aru 10 korda jahub dushist... meil öhh endiselt. Ütlesime, et meil sellega probleeme ei ole, ta teatas sellepeale, et kui te 2 tunni pärast siin olete, siis ma viin teid enda juurde dushi alla. No me siis tegime siva sääred sealt, mis muud :D
Kui siis lõpuks jagasime asja ära, et see noormees oli eelmine päev rannas ja ilmselt ma ikkagi jäin vahele oma pea värvimisega, omastarust olin küll väga peidus koguaeg... aga no kus tegijaid, seal nägijaid.
Lauspäeval tabas meid jällegi väike deprekas, kuna tööd pole ja raha kaob sõrmedevahelt (või siis kaardivahelt) ja elukohta meil ka ei ole.
Kaua me ei last ennast deprekal segada, panime autole hääled sisse ja auto ISE viis meid jälle randa päikesealla.
Tagasitulles sõitsime ühe auto taga, kaks noormeest sehkendasid ja piilusid meid terve 20 km. Lõpuks olid nad liiga aeglased ja hakkasime möödasõitu sooritama, jõudes autoga kohakuti, rebiti kuskilt silt, millele oli kõverate varesejalgadega kirjutatud: „I love You“, irvitasime nagu segased, hea, et kraavi ei keeranud.
No ja siis ikka vastu, et me teid ka armastame... hähäähhhhäää.
Hiljem tulime läbi karavanipargist, lootes saada dushi, kuna kaks päeva ikka ei saa omas mahlas vegeteerida.
Maksime 5 raha ja oligi soe vesi pähe langemas. Vot see on õnnis hetk. Inimesed, nautige oma voodit ja sooja vett.
Vaatasime päikeseloojangut, kui ilmus suvaline noormees. Rääkisime temaga juttu. Teatasime ka, et otsime tööd, millepeale ta teatas, et peaksite ikka kaevandusse proovima tööd, et poisid oleksid hirmõnnelikud.
PS märkimisväärne, meil sai 1 ndl autos elamisest.
Magasime taas kalliks saanud parklas.
Hommikul viisime jälle kaks aplikatsiooni hotellidesse ja siis jälle auto viis meid randa.
Kärsatasime ennast hoolega taas. Üks vanamees vaatas meie uto üle, imestas, et sellise raha eest on võimalik saada nii hea auto. Nonoh.
Ja nagu ikka traditsiooniks saand, oli rannas hea pead pesta ja aluspesu kaa. Irw.
Rohkem me ei tenud midagi, veeresime õhtul parklasse. Ps Kennethiga kohtume nagu iga päev.
Suikudes rahulikku unne äratas meid kell 04.30 Karratha politsei, paiskas meile valgust taskulambist. Mina ei saanud muhvigi aru, algul arvasin, et no selge see, et on päike jälle väljas. Elina arvas, et nohh, kui lamp juba ära võeti, siis on rahu majas ja saab rahulikult und edasi lasta, kui siis keegi uuesti pani taskulambi silma ja teatas: „avage uks!“, no shit Sherlock, siis saime aru, et ment on. No avasime viisakalt ukse ja vestlesime, naine oli kõõm nagu ikka, koguaeg kirjutas midagi üles. Siis võeti meilt dokumendid, no mis siis ikka. Arvasime, et nüüd trahv soolas.
Ja siis meesment vaatas Elina pilti ja teatas, et see küll sina ei ole irvitades, Elina silmad olid kottis ja juuksed püsti no ja mis te siis arvate, et inimene näeb hommikul kell 4 välja imekaunis?
No aga see päästis meid, irvitasime kõik ja meesment teatas, et magage rahulikult edasi aga homme otsige omale uus koht. Olime kurvad, kodu oli meil suisa imeline.
Hommikul sõitsime lennujaama ja jälle tööd otsima... no tööd ei ole, tehke mis tahate. Kõik auto rendikad käisime läbi, tahtsime saada autopsijateks... aga ei midagi. Tulime siis linna tagasi ja läksime Sports Bari ja libistasime õlled.
Nii hea on see, et Austraalias on lubatud promill 0,5. Ma saan kohe paar õlle rahus juua ja siis sõita... roolijoodikute värk.
Igavusest sõitsime Kennethi töökohta ja maabusime privaatsesse parkimiskohta. Elina otsustas, et nüüd on küll õige aeg oma kulmud ära värvida (keemiliselt), kuna varsti neid lihtsalt enam ei ole.
Keset värvimistseremooniat laekus üks pisemat sorti rekka, kes tegi meile tiiru kõigepealt ümber ja siis keeras tagasi ja parkis meie kõrvale. Nonoh, ei midagi uut. Nimelt noormees oli meid näinud Sports Baris.
Ma selestasin siis pikka aega sinna ja tänna ja Elina autost välja ei astund – kulmudel oli värv peal ju :D
Ja siis noormehed kutsusid meid Dampieri baari õhtusöögile. No juudake, kus siis vaene bäkers saab sellisele pakkumisele ei öelda. Noormehed pold päris krokodillid ka, et otsa ei saaks vaadata.
No selge, lubasime minna/helistada jne. Kihutasime siis tagasi oma vanasse elukohta, kust meid minema aeti mendi poolt, sest seal oli avalik dush... vesi oli küll selline päikesesoe aga käras hästi.
Pesnud ennast puhtaks, ootasime kõnet. Kõne tuli minutipealt, nagu lubatud.
No mis siis ikka, hakkasine jälle Dampieri poole sõitma, tuttav rannatee juba.
Kui siis äkki paar sada meetrit enne Dampieri silti tegi auto köss, kõik tuled viskas põlema... nonoh.. mootori tuli, aku jne...
Ma mõtsin, et mis siis nüüd lahti on. Jätsime auto teeäärde seisma. Helistasime Kennethile, tema ei osand midagi öelda.
Elina sõnumineeris Andule.