Nädala sündmused... kahjuks päevakaupa jääb asi unarusse :) (11-16 mai).

Nüüdseks elame juba pea nädala uues hostelis, meie valikuks osutus 6 voodiga tuba (3 nari), tuba on ca 20 ruutu :D Asjad ei mahuks ära, kui kõik 6 voodit oleks hõivatud. Muidu on tore ja kodune. Nimeks on Panet Inn. Siinne rahvas on väga ühtne ja meile meeldib siin rohkem, kui teises (puudub probleem seoses uksest väljaminemisega).
Meie lahkumisega sai mõnusalt nalja. Viimane õhtu poisid tarisid meid pubisse, kus kann õlut maksis ca 8,5 AUDi. Hommikul oli check out kell 10.00, mina kiljusin kella 9st saati, et võiks ärgata, kuna meil olid kõik asjad pakkimata :D
Aga Elinale oli see ainukene tund head und, seega peale pikka käuksumist ärkas Elina kell 9.45. Õnneks oli meil üks noormees, kes hea meelega aitas meil riideid pakkida (meelisasjad olid aluspesu). Ikka täiesti käsitlematu pervert :D
Alates sellest päevast on Elina stuckd with Johnny (see viimane kuti nimi) ja minu nimi Stone From Estonia :D:D:D
Enne 10-t 2 minutit jooksin mina meid välja chekkima, sest Elina pakkis ja kakles Johnnyga ja jälle pakkis ja jälle kakles... surnud ring ja keegi pold kaine ka :D Võtsime kotid toast ja panime need suurde tuppa ja suundusime verandale, kus me veetsime aega kella 17-ni, peale seda oleks old häbi jääda sinna hostelisse kauemaks. Aga tore oli, poisid kandsid meile kella 10st alates õlut ja veini ette ja ei suutnud äraimestada, et kuidas me küll nii toredad oleme. Ütlesid et me ei peaks minema, kuna Planet Innis on voodilutikad ja muud toredad elajad, kes meid öösiti manustama hakkavad. Endiselt oleme me poiste lemmikud, naised aga seevastu käivad kaarega ümber. Uues hostelis vähemalt ütlevad viimased tere erinevalt eelmisest.
Hostelielust - astusime uude tuppa, siin elas ees juba üks kili (no ei tea täpselt seda rahvust, nad on kõik samasugused). Elina õnneks elas kili tema nari ülemisel voodil. Siis lisaks oli veel üks tüdruk Saksast. Esimene õhtu tuli juba Johnny suurest igatsusest Elinat vaatama :D Uus hostel vanast u 30min jalutuskäigu kaugusel. On ikka iirlasel mahti :D
Aga noh see Johnny on ka selline Joodik (suure algustähega). Ta ei ole kainet päeva ka näind vist.
Mina vegeteerisin esimene õhtu oma naris, olin õnneks üksi oma voodi peremees. Ma olin nii purjus ka alates hommikusest, et ei oleks suutnud kilide inglise keelest muffigi arusaada ja ega see Saksa puine keel ka mokkamööda poleks old. Lihtsalt poleks viitsinud 10 korda üle küsida mingit tühist lauset. Aga kili nalja, nad on ikka tõsised keeleteadjad. Astusin tuppa ha kõnetasin kilikest: Hi, I'm your new room-mate, my name is Barbara... Kili vaatas mind silmad punnis (kililikult vähem või rohkem) ja teatas: I don't know any Barbara. Mu vastus piirdus seekord öööööö-ga. Me olime tublid, läksime magama kell 9 ajal mitu päeva. Teisel päeval saime kätte oma pangakaardid, nüüd on meil ilusad sinised kaardid ja panga nimi on ANZ (kodukeeli lihtsalt Ants), Elina saatis paki koju kolmapäeval, eks näis, millal see kohale jõuab. No ja siis päev ikka sedasi, et 6-pack kaasa ja randa. Õhtul olime jälle korralikud ja läksime magama kell 10. Ärkasin öösel kell pool 1, kuna mu voodi kõikus nagu laev merel... avasin silmad ja kuulsin norskamist... Vaatasin ehmatusega ringi pimedas toas.... tohohh, suur reisuselli kott oli keset tuba. Teritasin pimedas silmi ja nägin, et suuuuured ketsid olid... noooh, see meile sobis, vähemalt meesterahvas. Keerasin magama ja lasin õndsat und hommikuni. Kui me kell 10 silmad lahti saime, siis oli Saksa piiga väljakolinud. See oli meie toas ainuke naisterahvas. Hommikul hakkasime mu voodinaabrit piidlema, siit nurgast ja sealt nurgast, oli teine ennast nii ärapeitnud teki sisse. Vaatasime kotilt nime – David... Kartsime natuke, et tegemist äkki eestlasega vms... aga siis hirm kadus. Me räägime omavahelt nii inetult, et ühegi eestlase kõrvad seda kuulda ei tohiks. Meie perversus lööb kohati üle pea laineid.... üffff. Noormees ärkas üles, me vaatasime teda, silmad tõmbusid kergelt vesiseks – meie tuppa on kolinud ehe Brad Pitt... ilma naljata. Me pole kaua nii nägusat meest näinud. Oehh :)
Nüüdsest elamegi siin kolmekesi, kuna kili võttis sõbraga omale korteri. No see sobib meile hästi. Neljapäeva hommikul me olime kained ja läksime asju ajama, suur kass oli juba peal, kuna raha kaob lihtsalt nagu liiv sõrmedevahelt ei tea kuhu (tegelt teame küll :D). Tegime paar kõne ja hakkasime autot otsima. Me olime juba üsna loobunud, kuna kõik autod asusid liiga kaugel. Ja siis nagu välk selgest taevast oli peale oksionit jäänud angaari üks nässakas, mis meie hinnaklassi sobis. Nüüd on meil uus peika Daihatsu Applause, ehitusaasta 94, mineviku ei tea keegi. Vähemalt on mootoririhm vahetatud. Punast värvi, paljudest kohtadest värv maas. Saime uue aku ka ja isegi maki koos CD-mängijaga. Maksime selle käsna eest 4760 EEKU :D Rego juurde läheb lõviosa, see on ca 2040 EEK. Võbolla peame veel midagi tegema. Igaljuhul vägistasin seda autot ikka korralikult, see valepidi värk ajab hulluks, vahi teed, vaheta käiku vasaku käega jne... sõitsin täpselt samamoodi esimeses õppesõidus Eestis, tegelt ka. Onul oli ikka päris hirm nahavahel... Elina kattis silmad kätega ja helgetel hetkedel julges sõrmedevahelt piiluda... no aga seda juhtus harva :D Loodame, et see auto peab natuke vastu ka. Mootor nurrus küll ilusasti. Ja siis läksime Elinaga parki ostu tähistama, ostsime 4l veinikanku, lahendasime lõviosa sellest ja hakkasime kodupoole kooberdama. Kohtusime taaskord Jonnyga, poisil oli päev kirjas, et sai jälle nähtud.
Lõpuks jõudsime oma kodusse, kõht oli koletühi, kell oli u 1-2 tuuri öösel, bäkers oli vaikne, enamik magasid. Me panime otsejoones kööki. Õnneks olime eelmisel päeval makarone sutsu liiga palju teinud. Virutasime need pannile ja ohhh kui hea see oli. Söögi kõrvale jõime veini. Söögid söödud, astusid uksest sisse kolm noormeest. Need maandusid meiega lauataha, üks kadus üsna kiirelt minema. Teised jäid meiega juttu ajama, oh juudas kuidas meil nalja sai... me sööme tegelt ka oma saunalinad ära, kui need kaks venda pedepulgad pole. Aga meile see sobib, väga... sest noormehed otsustasid meiega põhjapoole kaasa tulla. See tähendab, et meie kulud kahanevad. Kennethi juurde lähme alguses (kes ei tea, siis Kenneth on B-ri vennas). Võtame siis oma uued sõbrad ka kaasa. Nad on taaskord iirlased, Ma usun, et meil saab nalja, üks tüüp kardab ämblikke ja siis me kiusasime teda pool ööd, Elina valetas stabiilselt, et ämblik tal jalal, kutt hüppas laealla... muide ta kardab kängurusid ka. Krt me irvitasime kella 4ni hommikul ja valjusti, üks New Zealandi mees tuli isegi toast välja, kuna oli meie kisa peale üles ärganud. Ta poldki pahane, maandus meie lauda ja jõi kohvi.
Ta andis meile hiljem (so reedel) ka isalikku nõu, muretses, et me ikka oskaksime mõõdukuse piires flirtida ja et mehed meid ära ei kasutaks kurjalt ja muretses alguses, et kahekesi kõrbesse lähme. Ta käi käis ka meie autot vaatamas, ta oli sellega rahul. Lisaks andis ta meile tähtsa paberi, kus on näha, et mis puuviljad, kus ja millal valmivad. Aaa ja meie autol on nimi ka, sest siin on nii kombeks. Ristisime ta Redback-iks (see on kõige mürgisem ämblik siinmail). Ta kiitis ka nime heaks. Reede oli inetu... jälle. Hommikul tegime päris esimese pesupäeva kuuaja jooksul. Enne pesime kõik asjad kraanikausis ja käsitsi ja nii iga õhtu. Meil mõlemal täitus 4 nädalat, kus me pole nüüd suvatsenud tööl käia. Meile kohe täitsa meeldib see vegemine. Ei taha endiselt tööle minna. Päevasündmus, Elina ja Barbara värvisid bäkersi ühis-WC's pead... arvake kumb meist nüüd blond on? :D
Mõtlsime, et anname elule veelgi vürtsi juurde.
Kell oli juba ülelõuna ja seega kandsid meie jalad ise meid lähevaleolevasse bottle-shopi. Võtsime tervendava kanistri veini jälle. Nüüd joomegi seda, sest see on oluliselt odavam, kui õlu. Üks asi on selle veini juures paha, liialt seda manustades kipub pool õhtut ununema aga see on vist iga asja asjaga nii. Õhtul istusime bäkersi trepil ja jõime kruusidest veini. 10 minuti möödudes oli u 20 matsi kolinud meie juurde, olgugi, et tagaaias oli BBQ-õhtu (so grilliõhtu, kus saab 7AUDi eest süüa nii palju kui jaksad). Poisid tahtsid, et me läheksime nendega Black Betty-sse (see on ööklubi). Kuna bäckersitel on diil klubidega, siis poisid orgunnisid meil 10 dollarilised käepaelad mida ettenäidates saab baarist lõppmatuseni õlut (kann õlle ja klaas kaasa) nämma, nämma... päris odav õhtu 85,-. Baari läksime loomulikul meie 2 ja peale meie veel 8 noormeest igast ilmakaarest. Brad Pitti panime ka jooma, kuigi tal oli week-off, sest ta olla olnud 3 kuud täis nagu krants. Nohh nüüd alustas ta uuesti. Õhtu kulges vägagi meeleolukaks..haha :D
Koju jõudsime valges vist, ei mäleta.
Laupäeva hommik oli kohutav... jube suisa, pead tahtsid ära kolida meie juurest.
Ostsime poest 6-packi raviks ja põrutasime randa laineid püüdma. Pidime püksi laskma, kui vees hüpates poisid näitasid kaugemale, et näete, seal tundub, et hai on. Fakkk, oli jah üks suur uim... me saime ikka kiiresti veest välja. Aga siis tulid ühed onud, kes nautlesid meid eelmalt vaadates nii juppaega ja ütlesid, et ärge kartke, see on delfiin, mitte hai :D
Nii sürr on vaadata suurt uime koduranna poi juures. Mõned lasid veel kajakkidega kaugel, me pidime minestama :P
Nüüd oleme näinud elavat delfiini merevees ja lisaks sellele veel 4 kotkast pilvedevahel. Kängsid millegipärast ei taha linna tulla. Neid nägime Singapore loomaaias :D
Aga kui autoteele ette jääb, peatame auto ja viskame ühe reisikaaslase välja ja vaatame kui suureks ta hirm läheb... irrrw... ta kardab neid, sest nad hüppavad... aa koeri kardab ta ka :D
Tulime rannast, tahtsime söögipoodi minna aga see oli kinni. Noh ostsime siis veini selle eest. Kodus oli õnneks kartuleid, praadisime neid. Vein viis jälle meid halvale teele. Lõpetasime jälle klubis... oeh. Aga seal oli lihtne, sest Barbara üks austajatest, sveitsi noormees, hoidis meil silma peal. Elina Johnny oli ka mingi kähmakaga klubis, ehk nüüd pääseb Elina hommikustest sõnumitest, mille sisu on alati ühene (nt I want to make love with you right now). Sellised smsid tulevad kell 7 hommikul ja 10... Nüüd me teame mis kell on iirlased seksuaalselt aktiivsed..hehe.
Loodame, et ta sai oma igahommikuse murega ühelepoole... noh et ehk teda see kohalik piiga aitas... ei tea :D
Sveitsi poiss vaatas Elinat ja tundis kaasa peale seda, kui Jonnyt nägime teisega... kukkus lohutama, et Elina väärib hoopis paremat, kui John. Ma pidin püksid täis tegema. Saime ikka paraja lõuatäie naerda. Samas oli see lohutus selline siiras ja armas. Sveitsi „peika“ lahkub ka juba reedel, pidi algselt minema Kanadasse, nüüd vist ikka koju, kuna viisaga on mingi kala. Ametilt on insener ja siin viibinud juba ca 2 aastat. Ka tema tahab Aussi kodakondsust. Potensiaalseid peikasid on siin jalaga segada. Pooli nimesid ei mäleta, Elina jaoks on nimetud Johnid... Mina tegin hoopis koleda prohmaka... Laupäeva hommikul kõnetasin Davidit: Hei, Brad... Tahtsin surra peale seda kui ta mind küsimärgitundega vaatas:D. See oli inetu, ega tema ei tea, et me teda Pittiks kutsume. Siiamaani ei tea ja mul siiani häbi. Reedel me veel olime baaris väga aktiivsed vestluskaaslased ja laupäeval ma tegin siis nii...
Laupäeval tulime koju ei mäleta mis kell, kingad olid näppus ja jalad villis (tantsisime palju). Pühapäeva hommikul vaatas meid toakaaslane ja küsis, et nooooh, kus te siis nüüd jälle käisite. Tema on nüüd tubli, ta otsib tööd. Pühapäev on tegus, kui välja jätta see, et hommikul oli hirmkole olla jälle. Pühapäeval me ei joonud tilkagi alkoholi. Sai käidud hoopis söögipoes jategime kana riisiga... pidupäev missugune.

PS õhtunael. Meilt küsiti, et misasssja, tüdrukud, kas te olete joomise lõpetanud?
See on juba kole, varsti läheme tööle, siis lõppeb see nali ära :)
Linnapeal täiesti suvalised meesterahvad tervitavad tihtipeale: Hi ladies. See on nii kena kõrvale kuulata.

Homme, esmaspäeval, läheme me ARKi ja siis kirjutatakse Redback meie nimele. Siis paneme selle backersi ette ja saame pakkima hakata.

Elina läks magama juba, kuna kell hakkab 22-le lähenema ja homme hommikul on äratus kell 8. Vaene toanaaber, ta vihkab hommikuid ja meie koguaeg laamendame. Samas ma usun, et kui selline asi närvidele käib, siis ei tohikski üldse võtta dormi (nii kutsutakse neid punkreid, kuhu on 100 nari lükatud). Muide mina olin hästi õnnelik, mul on kombeks vindisena koju jõudes alalõpmata norsata. Aga ma ei ole ainuke hehe :P Mul langes kivi südamelt, mõtlesin aega tagasi, et vaene kili ja Saksa piiga aga siis kui uus naaber tuli, norskas ta hullemini kui mina. Mõtlesin, et kui mina nüüd norskan, siis mitte keegi ei usu, et tütarlaps sellist häält suudab teha... no et siis jääks teine süüdi. Elina ärkas vahepeal üles... jälle ehmatades. Tal on mingid punnid, mis sügelevad... eks mingid satikad teda söövad, ise ta on juba 99% kindel, et need on voodilutikad. Praegu vahib ka silmad punnis oma käsi ja need narid siin krigisevad ikka koledasti.
Me oleme ka oma eluolust ainult kirjutanud aga Perth ise on äärmiselt ilus linn. Mulle meenub, kui mu vanaema enne minekut ütles, et Eesti on ikka kõige ilusam ja toredam... no ma ei usu. See linn siin on nii ilus, keskuses on kõik nii käe-jala juures. Inimesed on nii viisakad ja rõõmsad. Isegi bussijuhile hõigatakse mahaminnes aitähh. Linnas on palju parke, muru on nii roheline ja tihe ja see looduslik, meil on sellist näha vaid istutatuna. Palju purskaevusid on. Praegu hakkab siin talv tulema, seega päeval on nii 25 kraadi sooja, õhtuks aga läheb jahedamaks ja isegi nii 12-15 kraadi ümber. Eile välja minnes oli täitsa jahe ilma jakita. Ja rand on muidugi omaette asi. Liiv krudiseb varbaall. Kohalikus rannas on tehtud spetsiaalsed trepid, kust saab randa, kuna ümberringi on vahva loodus ja seda säilitatakse. Lained on muidugi tegijad siin. Ma kujutan ette kui naljakas võib olla vaadata kiljuvaid eurooplasi, kes lainesse hüppavad kisades.
Siin on postide küljes koerte väljaheidete jaoks mõeldud kilekotid. Parkides on kraanid, kus saab vett juua jne.
Ma mõtlen vahest, et kui pikalt seisaks meil Eestis tervena mõni kraan... et mõni Vitalik poleks sinna midagi sisse surunud ega graffiteid täis kirjutanud.
Mõni üksik asi on ka vähem lillelisem, rannas võiks olla rohkem avalikke wc-sid. Linnapeal võiks olla rohkem prügikaste, teinekord jalutad pool tundi jäätsepaber käes enne, kui saad ta ära visata. Tänavad on puhtad, siin ei tule kõneallagi paber või muu sodi kuskile suruda.
Ükspäev käisime veel Elinaga ühel Hiopdroomil V5 jookse vaatamas (samasugused jooksud nagu meil, kus need inimesed istuvad kärudega hobuste järgi). Nii ilus on loomapidamine siin, ei saa kodusega võrrelda.
Aaa ja üks oluline asi jäi kirjutamata, esimene õhtu kui siia teise koju tulime, siis receptioni-tädi tuli ja koputas meile uksele ja küsis, et kas me tööd ka otsime. Me vastasime, et põhimõtteliselt küll. Ja siis ta värvus veidi roosakaks ja ütles, et te ilmselt seksist ikka üht-teist teate. Ma mõtlesin korraks jälle, et nüüd ma vana pervert kuulsin ikka valesti küll. Aga oh ei, ulatas meile paberi, kus otsiti SEXPO messile vms töötajaid. Töö oleks väljanäinud nii, et me oleks pidanud täiskasvanute mänguasju promoma. Hahaha, no ma ei kujuta ette... hakkame igast dildosid, vibraatoreid jms kellegile pähemäärima. Nohh, jutt jäi siin katki. Asi selles, et me pole võimelised veel selliseid asju promoma. Palk oleks old hea, 20 doltsi tunnis ja 4 tööpäeva ja 10h. Palk oleks olnud nunnu – 800 AUD.
Siinkandis on seljakotireisijatel ikka hirmus komme kanepit tõmmata. Seda tehakse ikka kõikjal. Pidevalt on hais üleval. Isegi siis kui me uude kodusse jõudsime, istus üks rastapatsidega tüüp trepil ja kimus. Ja pakkus rõõmsalt ka meile. Elina ärkas üles, satikad sõid teda ilmselt... aga see on pisteline kontroll, et kas voodis on mõni punn juurde tulnud või mitte... nohh sellega saaks tuvastada ära söödiku. Kas keegi teab milline näeb välja voodilutika hammustus? Kas on selline nagu söösepunn? Millal see punn nahalt kaob? Ja kas paharette on silmaga näha? Nüüd sai palju küsimusi. Igasugune info bed-bugide kohta on absoluutselt teretulnud ja oodatud. Irrrrw, lisaks lutikatele leidis Elina oma käe pealt just kili juuksekarva :D:D:D Nüüd karjub, et peab korteri rentima, et tema ei taha enam siin elada. Lubas tönase öö põrandal veeta igaksjuhuks. Minul neid probleeme õnneks veel ei ole. Ainuke hirm on see, et Elina oma voodilutikaid autosse kaasa ei võtaks... no siis oleks küll perses (vabandan oma keelekasutuse pärast). Millegipärast ei anta siin wifi paroole mulle. See on nõme, ma usun, et seda tehakse sellepärast, et neil siin ju limiteeritud maht allalaadimisel netist mingeid asju. Ja et keegi seda ei teeks, tohib kasutada ainult kohalike arvuteid. Mõttetu. Hind on 5 dollarit tunnis, mis on ikka sigakallis.