Uued sõbrad ja mis riik see Euroopa on?

01.05

Hommikune äratus oli 6.30, panime asjad kotti ja sõime kõhud täis. Takso viis meid bussijaama. Jõudsime sinna oluliselt varem, kui oleks arvanud. Otsisime istumiskohti, ükski kili ei pakkunud, lihtsalt passisid silmad punnis kuidas me jalavärinal seisime 100kg seljas. Lõpuks saime istuma (õnnis tunne). Istusime nagu kanad õrrel ja vahtisime mokk töllakil siia-sinna, kui korraga oh heldus – pikk, ilusate silmadega noormees... justkui prints valgel hobusel seisis meie seljataga. Juppaega ei saanud oma töllakil mokka kinni. Me pole Londonist saati kena valget inimest näinud (va Batus see sakslane), meie õnneks oli tal ka naine kaasas... noh kuivõrd õnn see naisele oli, kui kaks naist niimoodi passisid :D Terve sõit oli meil bussis silmailu, kuna nad ka tulid sama reisiga Singaporesse. Sõit kulges pikalt, kuna kiirtee oli umbes. Hea oli, et vahepeal tehti põiepeatus, muidu oleks ilmselt laksuga katki läinud, selles peatuses me leidsime omale ühe priskemat sorti 150cm pika malaisialasest sõbranna, oh olgu see hetk neetud, kui me küsisime, et kui pikalt see buss siin peatub. Hiljem ei suutnud ta enam oma kohale istuda, platseerus meie juurde ja rääkis ja rääkis ja rääkis – tõsine mölapidamatus... oeh... olime üsna tüdinenud (hiljem tuli ta meile muidugi kasuks). Malaisia piiri ületasime ilusti ilma viperusteta, kui kord Singapore piirini jõudis, ei olnud enam elu pooltki nii lilleline. Elina astus esimesena piirini, siis vaadati ta passi ühelt ja teiselt ja ühelt ja teiseltpoolt... kui siis äkki piirivalvur küsis selge ja valju häälega kolleegilt, et mis riik see Euroopa on (kili keeles aga meilegi oli see arusaadav küsimus)??? Elina hakkas hirnuma, nii et pisar väljas... nohh, ma joonetaga ka parem pold :D Õnneks päästis tark kolleeg töötaja lollist küsimusest. Kui astusin ette, küsis kolleeg „another Europe country passport?“ ja pani laginal naerma... töötajal oli üsna häbi, ka mul oli suu kõrvuni. Jätkasime teekonda kotikontrollini, kus valgustati kotid läbi ja siis küsiti mult, et kas sul on pudel kaasas? Ma vastasin, et ilmselt on see mu shampoon, mis sellisena paistab, mille peale läks kott tagasi valgustamisele... nimelt olin ma viinapudeli unustanud :D Oli küll kotis, samuti oli elinal neid poolteist pudelit :D Õud algas siis, kui paluti need välja otsida aga need olid ju koti keskel hakkasime siva ennast liigutama, kui teatati, et ohh võtke aega, kiiret pole (maapiiril tuleb erinevalt lennu omast deklareerida kogu staff, mis alko või tubakas). Olime üsna nukrad, kui viin käest võeti ja meid taharuumidesse kutsuti, mõtlesime, et nüüd on küll perse majas, et lisaks viinade konfiskeerimisele saame ka täis läbivaatuse lisaks kotiõõnsusele ka kehaõõnsustest ning lisaks sellele jääme veel liinibussist maha, mis kauaks ei jää ju ootama kedagi (oli graafikust niigi 1h maas). Siis küsis härra piirivalvur, et kas meil on veel saladusi, mille järgi ma vastasin, et nõõõõõuuu, väga hästi teadsin, et kottipõhjas on kolleegide poolt kingiks saadud konservkarp Tallinna kiludega :D, Elina tubli kodanik tiris surmahirmus veel ühe pudeli viina kotist välja, mille peale ma teatasin JOBU, nüüd võetakse see ka ära. Õnneks pääsesime muudest läbivaatustest ja peale paberitetäitmist saime tagasi oma passid ja siis suureks üllatuseks saime tagasi ka viinad, mida poleks pidanud andma, kuna kõik lekkisid. Suure naeratusega teatati, et jooge siis oma Eesti viina hotellitoas (õnn oli üüratu) :P Kogu protseduur võttis aega vähemalt pool tundi, arvasime, et buss on ammu läinud ja peame muu transpordi otsima. Aga siis väljudes hoonest nägime oma suureks üllatuseks bussi, mis juba tagurdas, et ära sõita, ma kujutan ette kui naljakas see oli, kui me suured kotid seljas jooksime nagu pöörased, käsi lehvitades. Bussiaknast märgati meid ja kõik need pilud ja hindud kukkusid meile vastulehvitama aknast ja röökisid midagi, buss peatus silmapilkselt ja me saime peale, küll aga ei saanud kotte enam alla panna ja pidime nendega sisenema. Päästjaks sai Elina tekk, mille ta bussi jättis ja lisaks sellele meie „jutujahvatajastsõbranna“, kes kõva kisa tegi, et eiiiii, nad ei läinud maha, tekk siin... kujutame ette juba kui jubedalt ta seal kisendas. Bussi astudes oli nii piinlik, et ei julgenud isegi ilusale noormehele otsa vaadata, keda me muidu ikka üsna alatult lantisime. Loivasime kompsud kaenlas sõbranna juurde ja rääkisime oma loo. Taha minnes oleks ma kogemata istunud kahe istme vahele, sest ma ei näinud selle kotitagant, et seal tühjus, kui pinki vastu ei tulnud õiges kohas, ütles ka sõbranna, et seal ei ole istet. Hea on see, et ma kahest toolist kinni hoidsin, muidu oleks gravitatsioon mind perseli bussipõrandale tõmmanud koos selle suure seljakotiga, no see oleks muidugi finaal old asjale :D Ilmselt oleks see pauguga juhtunud ja ma oleks häbikätte maha kooland. Ülejäänud bussireisil saime veel ühe sõbranna omale. Ta lihtsalt nii naeris, kui meid nägi ja tahtis ka sõbraks saada. Tema sappa haakisime end... nii hea oli mitte oma ajusid kasutada, neiu viis meid rongijaama ja pani õigele rongile ja ütles veel, kus peame maha minema. Kuna väljas oli jälle ca 40 kraadi, siis me ei viitsinud enam seigelda ja viimase jupi sõitsime taksoga. Linn on väga ilus ja puhas. Singapore inimesed on oluliselt külmemad ja tõsisemad, kui Malaisia omad (viimased on täitsa kiftid, abivalmid ja rõõmsameelsed). Hotellituba on väga mõnus, kuid pisut väikene ja kõrval ehitatakse uut tiiba hotellile, hommikul läheb ehitus lahti ja meie sea view on asendunud rauakolakate ja kaubalaevadega :D Aga sellest pole hullu, tekk on marupehme ja padi suisa imeline (justkui magaks siidilinades). Hotell on Treasure Resort 5* ja asub Sentosa saarel (so tehissaar). Esimese õhtu jalutasime ja tutvusime olukorraga riigis... üks avastus on see, et lisaks kohalikule pudikeelele räägivad inimesed ajaviiteks ka omavahel inglise keelt. Kallis on ka see riik, õlu maksab ca 40-50 EEK poes, lausnöörimine. Elina õlut ei joo. Mina õnneks ei saagi.