Kaksteist kuud

Meil ei ole vahepeal mitte kui midagi erilist juhtunud. Oleme maganud mehiselt lõunani peaaegu iga päev. Suureks sõbraks on ka vein olnud. Eile haarasime kanistri ja läksime jõeäärde istuma. Kiikusime laste mänguväljakul ja jalutasime. Siin on ikka väga ilus. Nägime jões delfiini, küll vilistasime talle, et ta tuleks... Saime tast ilusa pildi ka, seega jälle ehk kunagi näitame :D
Kodutee lõpp möödus juba kakerdades, kuna Elina ei jaksanud kuuni käeotsas vedada, siis pidi märjuke leidma oma tee kiirelt meie kerre. Lisaks sellele Elina hüppas mänguväljakul, järsku käis kärrrrrr... Elina püksid olid täiesti ribadeks – eest :D
Üks pool meetrit olid nad peaaegu vöökohast põlveni katki, ikka nii korralikult, et string vaatas vastu. Peitsime augu ära pusaga, pold hullu. Inetu oli ainult see, et päike paistis ja me olime keset lauspäeva peaaegu kummuli. Aga saage aru meie stressist, me peame ju baari tööle minema. Ja juba homme viibki buss meid Moorasse. Hosteli juurde jõudes peatus auto ja sealt vaatas meile vastu endine toakaaslane Indiast, see kole, kelle nägu on ikka päris kole, saime pildi (taaskord kunagi näitame). Ta pidi minema tööle aga arvas, et toredam oleks meid linna pubisse viia. Noooh meie ikka ju ei saa äraöelda nii ahvatlevale pakkumisele. Noormees ostis meile veel 6-packi austosse. See oli nii hea... mega suisa. Me pole ju õlle enam juppaega saanud, kuna raha pole.
Maandusime taaskord Northbridgel... no sinna ei tohi meid lasta, see on kõige hullem peorajoon Perthis. Valikuks sai meile taaskord pubi nimega Mustang. Üsna piinlik on, sest me oleme alati päris purjus seal... Baaris vihtusime tantsu, indialane sai juba kombekohaselt maharaputatud... küll mitte alatult vähemalt. Ilusaid poisslapsi oli terve baar täis, kes kõik tahtsid meiega tantsida ja juttu ajada. Peo lõppedes saime teada indialase solvumisest, ta heitis meile ette, et me tahtsime temaga vaid linna saada vms...
Leidsime taaskord uued peikad hahaha... Brrikul oli suisa ülikonnas aussi viks noorhärra. Elina leidis küll mitte ülikonnas aga väga nägusa aussi, kellega me veetsime rõõmsalt aega hommikuni. Brri peika pidi minema tööle veel hommikul :D
Ja ega meid eriti ei huvitanud, et India poiss minema läks... üsna kama. Sellele me muidugi ei mõelnud, et elame umbes 15-20km keskusest eemal. Aga õhtu sujus ilusti. Takso viis meid hotelli. Aussi noormees tööandja maksis tal hotelli ja see oli väga ilus hotell... ja milline suur king size voodi... Sinna langesime külitsi ja hakkasime õlle jooma. Joogikäigus sai vahepeal natuke süba ka silmale. No mis nii viga oli :D
Hommikul tegime omale kohvi ja asusime kodupoole. Bussipeatuses leidsime omale juba uue austaja. Kukkus kohe jutustama, et kust me tuleme ja kes me oleme. Ja loomulikult tehti kole nali ka meie kulul. Alatu. Ütles, et ta teab Eesti keeles ainult ühte lauset ja sosistas... kaksteist kuud. Meie va debiilikud kõva häälega, et jajaaajaaa, it means 12 months ja siis takka järgi vähemalt kolm korda üksteisevõidu üle kõikide: kaksteist kuud ja kaksteis kuud ja nii edasi... vend irvitab magusasti kergitab kulmu ja mhmh ja nüüd olge tublid ja kuulake kuidas see inglise keeles kõlab: Cock taste good :D Neile, kes ei tea tõlget m*nn maitseb heasti. No kujutate ette kuidas me downilt seda kordasime. Naersime nii, et pisar oli silmast väljas. Kutt lubas meile Moorasse külla tulla. Juba täna oleks sõbraga meid vaatama tulnud. Äkki peakski ütlema, et me läheme kohe Belmonti McDonaldsisse blogi üles riputama.
Aaa ja täna saime oma esimese sularaha tseki. Selle tseki vahetame pangas rahaks.
India poisist veel nii palju, et tema enam meiega suhelda ei soovi. Isegi täna tere ei öelnud. Eile lubas ta meile süüa teha aga täna jääb see ilmselt ära.
Meil on tõsiselt tagumine aeg siit ära minna juba. Brriku uus peika juba oli hämmingus ja arvas, et me ei peaks ennast nüüd siis nii kaugele lammaste sekka peitma.
Meile on paljud öelnud, et Moora on väga väike linn, kõik kuidagi laiali ja peavad farme. Ja et seal pole midagi teha. Üks vedas juba kihla, et tuleme kohe tagasi, et seal ei ole mitte midagi teha.
Sisimas loodame, et seal on vähemalt wifi, vastasel juhul blogime uuesti alles 2 kuu pärast... no loomulikult, kui meid kohe lahti ei lasta.
Mingi päev saime kõne kellegilt eestlaselt Siimult. Me kirjutasime ühte blogisse oma numbrid... aga helistas hoopis noormees, kes oli suvaline lugeja, mitte blogi omanik.
Nii tore oli rääkida, poisid otsivad juba kuuaega tööd. Siinmail on ka juba tööga hapuks läinud. Kaevanduse inimesi on ka meie hostel täis. Kaevandused sulgeti ja nüüd on kogu rahvas linnas. Loomulikult tööandja eelistab aussit, kuna neil ei ole ju piirangut, et üle 6 kuu ei saa töötada ühe tööandja juures.
Aaa ja ükspäev me nägime nii ilusat langevat tähte, et te ei kujuta ette. Nii ilusti ja kaua langes säravalt, et saime isegi oma soovid valmis mõelda ja isegi soovida.
Rohkem vist ei olegi meil midagi lisada... moraalitud nagu me oleme. No mis sa ikka teed.
Eks me siis kirjutame oma uued muljed uuest kohast juba... no loomulikult kui netti leiab. Midagi usume, et ikka on.